Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/127

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 127 –

konnas Rootsi kindrali Schlippenbachi pääle wõidu (1701). Aga Sheremetjew ei ajanud rootslaisi taga, waid pööris, et ilm järsku sulale läks, Wenemaale tagasi. Alles juuli kuus 1702 tuli ta Erastwere poole tagasi. Schlippenbach oli selle aja Sangastes, aga läks säält nüüd üle Emajõe. Helme kihelkonnas Ummuli mõisa juures tõusis rootslaste ja wenelaste wahel lahing, kus Schlippenbach oma rootslastega täiesti ära wõideti. Rootsi ratsamehed põgenesiwad Pärnu poole, aga Sheremetjew sai nad tee pääl kätte ja lõi weel ühe korra. Ummuli lahinguga ühel ajal wõtsiwad Wene laewad Emajõe suus 14 Rootsi laewa ära. Rootsi kapten Hökeflykt, kes ennem kuskil pääsmist ei näinud, laskis oma laewa wasta taewast põrutada, kus juures ta ka isi otsa leidis. Selsamal aastal langesiwad weel Wolmari ja Rakwerelinnad ja Ronneburgi, Smilteni, Serbeni, Adseli, Trikati, Laiuse, Helme, Karksi ja mitmed muud lossid wenelaste kätte. Et kindlat Tartut hõlpsalt ära ei wõinud wõtta, läksiwad wenelased Pihkwa ja Petseri poole tagasi, aga wõtsiwad teel weel Marienburgilossi ära, mis Rootsi päälik Wulff, kui wenelased lähedamale läksiwad, wasta taewast põrutas (1702). Nende hulgas, kes Marienburgis wangi wõeti, oli ka Marienburgi praos Glück[1] oma perekonnaga ja kasutütrega Katarinaga, kes hiljem Peeter Suure abikaasaks sai.

Sügisel 1702 läks Wene wõidurikas sõjawägi koju tagasi. Sheremetjew nimetati oma wõitude eest feldmarshalliks; Erastwere lahingu järele tõi temale Menshikow Andrease ordeni ja pani tema rinda. Selsamal aastal, 1702, oli Peeter Nöteburgi (hiljem Shlüsselburgiks nimetatud) Laadoga järwe ääres ära wõtnud ja Menshikowi sinna kuberneriks pannud. Pärast Leforti surma pani Peeter teda ka suurema hulga Läänemeremaade walitsejaks.

Aastal 1703 wõttis Peeter ühes Sheremetjewi wäega Nüenshantsi kindluse Newa suu lähedal ära ja asutas, kui ta kantsi ära oli häwitanud, enam mere poole 16. mail 1703 Peterburgi linna.

  1. Praos Glück, kes Lätikeele parema piibli tõlkimisega suure tänu ära teeninud, wiidi Moskwa, kus ta kirjatööd edasi tegi ja sääl pea esimese Wene gümnasiumi eestseisjaks sai; ta suri 1705. Tema kasutütrest Katarinast on tähele panna, et mõned teda ühe waeseks jäänud Poola mõisniku tütreks, nimega Skawronski, peawad. Teised ütlewad, Katarina pärisnimi olnud Marta Rabe, ja ta olla Rootsi pääliku Rabe tütar, kes Kuramaal Elisabeti Moritziga abielusse heitis ja säält Rootsimaale läks, kus 1682 Marta sündis, Johann Rabe surma järele tuli lesk tagasi, suri aga juba teisel aastal ära. Praos Glück wõttis waeseks lapseks jäänud Marta oma majasse. Marienburgi ära wõtmise järele sai Marta 1702 Menschikowi majasse, kus tsaar Peeter teda tundma õppis ja aastal 1707 oma abikaasaks wõttis. Marta läks nüüd Greeka õiget usku ja wõttis enesele Katarina Alekséjewna nime.