Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/141

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, lk141.jpg

IV. Uus aeg.

Wene walitsuse all.

1. Põhjasõja tagajärjed.

Põhjasõda esineb suurena hallina pööripäewana: wiib künkalt sohu, päewapaistelt hämarasse, jäälagunemiselt pakase walda. Sajaaastane järgnew Sisüfuse töö jaksab alles tagasi endise alale upitada.

Põhjasõja eel ja taga kurnas hädade kari meie kodumaad, rõhus nagu raudne rull rahwa rusuks põrmu. Enne sõja algul kannatas maa ju suure wiljaikalduse käes. 1695 sadas Jaanipäewast Mihklipäewani alatasa wihma. Wili mädanes wäljadele. Hall nõudis oma osa. Ei saadud seemetki tagasi. Järgmisel aastal näpistas nälg. Kewadel 1696 leiti teedelt nälga surnud isikuid. Ei jõutud kõiki surnuid enam hauda wiia. Kuhu keegi suri, sinna maetigi. Ülepea langes nälja kätte sel puhul 50,000 inimest.

Sõda tõi uut wiletsust juurde. 10 aastat ühte järgi saiwad linnad ja maa sõjahirmu ja waenuhäda tunda. Langesiwad ka 1710 Eesti- ja Liiwimaa Wene walitsuse alla, ei lõpenud ometi weel waewapäewad. Wälise waenlase, sõjaga, astus sisemine waenlane katk platsi. Sõda ise laastas ja rüüstas küllalt. Esiotsa ei teatud ju weel sugugi, kelle omaks wõidetud maad saawad. Waenuwanker weeres nagu ränk äke lõhkudes ja häwitades üle maa. Wolmar, Walk, Wõnnu, Wiljandi, Karksi, Ruhja ja Põltsamaa alewid tehti ju 1703 maaga tasa. Seesama järg tuli 1708 Tartu ja Narwa kätte. Arwati Tartu ja Narwa kodanikud rootslaste poole hoidwat ja neid salaja toetawat. Selle ar-