– 142 –
wamise põhjusel wiidi Tartu ja Narwa kodanikud Wenemaale wangi, linnad aga häwitati ära. 9. weebruaril 1708 kuulutasiwad Tartu õpetajad kirikust rahwale, et igaüks nädali jooksul kõige oma waranduse müügu ja 18. weebruaril wangimineku teekonna ette wõtku. Nagu ettekuulutatud, nii sündiski.
Riia, Pärnu, Tallinna ja mõned muud linnad jäiwad küll seisma, aga koledad oliwad neil sõja armid. Majad enamasti purustatud, kodanikud suurte koormate all wõlgadega heitlemas. Aastate kaupa seisiwad linnades pärast seda mitmed kirikud ja hulk majasid weel waremetes. Puudus warandus parandada, puudus julgus edasi ehitada.
Parajal sõjaajal hakkas katk möllama. Katk algas 1709 Poola ja Preisimaal, ilmudes kewadel 1710 otsaga Riiga, Riiast aga Tallinna, muisse linnadesse ja maalegi. Rahwast oli sõjaajal hulga kaupa linnadesse põgenenud, kus kitsastes ruumides nüüd palju wäge koos asus. Seda hõlpsam oli katkul lõikust pidada. Riias wiis katk 22,000 inimest hauda. Kuresaarest öeldakse, et linn katku kätte „tühjaks surnud.“ Tallinna, kuhu rahwast kogu Eestimaalt kokku põgenenud, katsuti katku eest küll igapidi kaitsta. Kõiki kaugemalt maad mööda Tallinna tulejaid peeti kolm päewa linnast tükk maad eemal kinni, pritsiti äädikaga ja suitsetati kadakatega. Kõige ettewaatamise pääle waatamata tõi, nagu arwatakse, üks Põltsamaa mees katku ometi Tallinna. Linnas hakkas kole tõbi kohe hirmsasti laastama. Septembri kuus 1710 läks ju suremine nii suureks, et surnuid enam ei jõutud kirja panna. Neli kuud jäiwad kirikuuksed lukku, orilad ei hüüdnud, kellad ei helisenud. Peaaegu kõik õpetajad suriwad katku kätte. Enne katku leidus Tallinnas enam kui 20,000 inimest, pärast katku weel 1891 hinge.
Tallinnast tungis katk Eestimaale, Liiwimaal oli ta ju enne möllanud. Maalgi pidas hirmus tõbi koledat lõikust. Enne katku elas Eestimaal 63 õpetajat, pärast katku elas ainult 15. Mõned wallad suriwad inimestest täesti tühjaks, nagu näituseks Nihatu. Kõige rohkem ohwrid nõudis katk Läänemaal, kus ta sajast inimesest enesele 87 saagiks riisus. Harjus langes see arw 81, Wirus 70, Järwas 60 pääle. Kõige wähem puutus katk saari. Suure suremise pärast ei wõidud surnuid enam kirikuaeda matta, waid nagu ennegi näljaajal, sinna, kuhu juhtus. Tihti ei leitud enam matjaidki. Surnud jäiwad maa pääle metsloomadele saagiks. Alles 1711 soikus katk. Kuid maa oli tühi ja paljas.
Nälg, sõda ja katk oliwad meie kodumaa kõrweks muutnud. Paranemist ei tulnud katku lõpemisegagi. Inimeste katku asemel
