Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 144 –


Kogudus käis enam moe kui sisemise tarwiduse pärast kirikus. Wõõralt maalt tulnud õpetajad jäiwad rahwale wõõrasteks. Kogudused ihkasiwad waimutoitu, kuid seda pakkusiwad õpetajad suuremalt jaolt koguni wäiksel mõõdul. Ei ole ime, et Herrnhuti wennad meie maale ilmudes rahwa poolt wäga lahket wastuwõtmist leidsiwad. Ometi peame tõele au andma ja tunnistama, et õpetajate seas mehigi leidus, kes kõigest wäest kogudustes kristlikku elu püüdsiwad edendada, rohket tööd koguduste kasuks tehes. Need „hüüdja hääled kõrbes“ ei jaksanud ometi pimedust peletada: toorus ja tuimus lehwitasiwad lippu. Eesti waimulik elu ja edenemine esines karuäkkega äestatud laane alena: arukorral juhtus mõni iwa kaswama.


2. Pärisorjus 18. aastasajal ja pärisorjuse aluse esimised õõnistamised.

Rootsi walitsusel oli ammu juba nõu olnud talupoegade elujärge meie kodumaal parandada. Rootsi riigis mujal ju pärisorjust ei tuntud; priid oliwad kõige wanemast ajast saadik Rootsi alamad alati olnud. Rootsi walitsus mõtles mõnegi korra selle pääle eestlasi ja lätlasi muude Rootsi alamate sarnasteks teha, aga jõud ei ulatanud. Wene walitsuse alla heites oskas maa ülem seisus asja nii ajada, et kõik õigused talle kinnitati. Talupoegade õiguse eest ei kostnud keegi. Wene walitsuse ajal kadusiwad Rootsi walitsuse poolt antud maksude määrused, uued astusiwad asemele. Uued kaswatasiwad koormat. Rootsi määruste järele wõidi adramaa päält 60 taalri eest maksusid nõuda. Rootsi walitsuse äralõppemise järele määrati adramaa tööwõimuliste hingede suuruse järele ära. 1715 arwati adramaa kohta 18 tööwõimulist meest ja naist. Selle põhjusmõtte järele hinnati 1725 maad kroonumaksusid määrates. Kroonu nõudis mõisa ja walla eest määratud summa maksu; ligem maksu ärajaotamine jäi mõisa omaniku hooleks. Raharenti talupojad ei maksnud, küll aga pidiwad nad teoorjust tegema, wilja ja muid maksusid maksma. Koha ja hingede aru järele pidiwad talupojad töölisi kas hobusega ehk jala mõisa tööle saatma, kas aasta läbi ehk ainult suweks. Talwel pidiwad naised ja tüdrukud mõisal kedramas käima. Ülepää jäi talupojal koduste tööde jaoks wähä aega, enamasti ikka pidi peremees perega mõisale tööd tegema. Mis ime siis, kui seda wiisi talupõllud wähä wilja kandsiwad, mõisapõllud salwi kuhjani täitsiwad. Talupoeg esitas hoost: töötas hobuse moodi, sai hobuse tasu tööpalgaks: peksa! Mõne korra tuliwad ajad, mil mõnesuguste põhjuste pärast maalt wilja