Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/146

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 146 –

Torma õpetaja Eisen oli esimene, kes õpetajate hulgast pärisrahwa eest häält tõstis. Pärisorjade seas elades nägi ta iga päew nende wiletsat põlwe. See lõikas talle südamesse. Awalikult astus ta rõhutud rahwa eest wälja. Kodumaal naerdi ometi ta wäljaastumise üle. Eisenil oliwad hääd sõbrad Peterburis. Peterburis lootis Eisen paremini pärisorjade eest seista wõiwat. Kindral Löweni kaudu pani Eisen oma mõtted suurwürst Peeter Feodorowitsile ette. Warsti selle pääle sai Peeter keisriks. Kohe kutsus ta õp. Eiseni Peterburki asja laiemalt seletama. Paraku tuli keiser Peetri surm wahele. Eiseni kawatsused katkestusid. Koju tagasi jõudes walmistas Eisen siiski täieliku plaani pärisorjuse ärakaotamiseks. See Eiseni kirjatöö sai esimeseks üleüldiseks tõukeks pärisorjuse kaotamiseks. Lawin oli mäeharjalt weerema hakanud. Weeres pikkamisi; ei jõudnud enam tuli ega wesi takistada.

Eiseni järele astusiwad weel muud teised õpetajad, nagu Hupel Põltsamaalt ja Jannau Laiuselt. Hupel ei julge ometi waljult pärisorjust hukka mõista, kui ta ka seda ajast ja arust arwab olewat. Käredamalt selle wasta astub Jannau platsi. Jannau kirjutas raamatugi pärisorjuse kohta.

Waljult wasaraga pärisorjuse kantside pihta hakkas kui ka mitte õpetaja, siis ometigi õpetaja poeg Garlib Merkel põrutama. Prantsuse mõttetarkade kirju priiusest, wennastusest ja õnnest lugedes, wõrdles Merkel mõttetarkade mõtteawaldusi meie oludega. Wõrreldes leidis ta: Prantsuse mõttetarkade ihade ja meie olude wahel wahe nagu taewa ja maa wahel. Merkel ei leia enam rahu: wälja rõhutud Eesti ja Läti pärisorjade eest! Ta kirjutab raamatu „Lätlased, iseäranis Liiwimaal filosofia aastasaja lõpul.“ Ses raamatus pöörab ta ennast haritud Europa poole Europat õnnetumatele pärisorjadele appi kutsudes. Osawa sulega kirjutatud raamat mõjus. Lugijad kohkusiwad, keeled kerkisiwad, suled liikusiwad; mõisnikuseisus kees.

Juba ilmus mõisnikkudegi sekka laiema silmaringiga mehi. Need saiwad ikka enam ja enam aru, et kauemini talurahwaga enam elajate wiisi ümber käia ei tohi. Esimene mõisnik, kes talurahwa elu parandada püüdis, oli parun Karl von Schoultz. Pikema wiibimise järele wõõral maal wõttis ta kodumaale tagasi tulles wanematelt päritud mõisade walitsuse oma kätte. Wõõral maal oli ta Prantsuse mõttetarkade aadetega tuttawaks saanud. Neid aateid püüdis ta kodumaalgi tõeks teha. Ta walmistas 1764 oma waldade rahwastele iseäraliku seaduseraamatu, mis talupoegade õigused ja kohused ära määras. Schoultzi seaduse raamatus leiduwad järgmised mõtted: 1) Talupoega ei tohi mõisast müüa