Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/148

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 148 –


asutama. Mõni aeg pääle selle ilmusiwad esimesed wennad Saaremaale ja kuulutasiwad Saaremaal armuõpetust. Herrnhudi wennad leidsiwad saarlaste poolt lahket wastuwõtmist. Eestlaste seas takistas keel neid missioni tööd tegemast. Suur liikumine käis küll läbi Saaremaa aga nähtawaid jälgi see liikumine esiotsa weel järele ei jätnud.

Paar aastat hiljemini kutsus Kremoni õpetaja Grüner enesele Herrnhudist abilisi hingekarjase tegewusele, nimelt käsitöölisi, kes elugagi Kremoni kogudusele hääd eesmärki annaksiwad. Kolm meest sõitsiwad õpetaja Grüneri palwe pääle Liiwimaale. Riiga jõudes hakkasiwad nad wägewalt jutlusi pidama. Jutlused sünnitasiwad segadusi. Kubermangu walitsuse poolt anti pea Herrnhudi jutlusepidajatele käsk Riia tolmu jalgadelt ilma wiiwitamata raputada. Herrnhudi mehed täitsiwad käsku. Teadsiwad nad ju, et neid mujal oodati.

Kremonis wõttis õpetaja Grüner Herrnhudi külalisi suure rõõmuga wasta. Ju mõne päewa pärast nägi aga õpetaja, et ta abiliste asemel peremehi saanud. Tähtsam Herrnhudi wend Kristjan Dawid tahtis Kremoni koguduse elu kõik Herrnhudi wiisi seadida ehk, nagu ta ise ütles, „apostlite wiisi järele.“ Dawid tahtis, et õpetaja Grüner ainult tema käskusid täidaks. Sellega ei leppinud õpetaja. Tüli tõusis. Tüli tagajärjel lahkusiwad wennad Kremonist ja asusiwad Wolmari mõisa kindrali proua von Hallarti juurde, keda wendade uus õpetus kangesti waimustanud. Siia jäiwad wennad peatama ja hakkasiwad Läti keelt õppima. Siiamaale oliwad nad ainult saarlaste seas ewangeliumi seemet külwanud, aga nad ihkasiwad lätlastegi seas külwata. Seks läks neil Lätikeelt tarwis. Kindrali proua v. Hallart soowitas tutwatelegi Herrnhudi käsitöölisi. Kristjan Dawid kirjutas kohe Herrnhuti ja warsti ilmus ühte ja teise mõisa Herrnhudist küll kingissepa, rätsepa, sepa, isegi korstnapühkija-töötegijaid. Esiti tuliwad Herrnhudi käsitöölised kutse pääle ainult, pärast aga lihtsalt „kohta otsima.“ Saksamaa käsitöölisi wõeti mõisades igal pool wendadena wasta. Igal pool algas kohe suur armastuse armuõpetuse kuulutamine, esiteks Saksa keeles, pärast talurahwale Läti ja Eesti keeleski, nii pea kui wennad wiimasid keeli õppisiwad purssima. Kirjatarkust wõõrad palju ei osanud, mõni wend ei osanud kirjutadagi, aga selle pääle palju ei waadatud: waim esines pääasjana. Kes hästi oskas kõnelda ja küsida, kudas lugu südamega, see oli lugu peetud wend, see „maailma peremees.“