Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/151

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsuse tõendamisega on probleeme.

– 151 –


Fischeri ettepanekul määras maapäew 1742 kaks komisjoni Herrnhudi wendade asja läbi katsuma, ühe Eesti, teise Läti jaoskonda. Õpetajad pidiwad wande meeldetuletusel kindlaid teateid wendade tegewuse kohta andma.

Wennad ometi ei kartnud. Herrnhudist otsisiwad nad abi. Ei wõinud ka grahw Zinzendorf ise Amerikas wiibimise pärast appi tulla, ilmus ometi grahwi proua. Liiwimaal ei jõudnud grahwi proua wendade kasuks midagi korda saata. Peterburis lootis ta paremat tagajärge. Kuid kõle põhjatuul puhus talle sääl wastu. Waeneke ei pääsnud sääl keisriproua jutulegi. Ometi saatis ta keisriprouale kaks seletuse kirja. Neis lükkas grahwi proua kõige süü Eesti ja Liiwimaa õpetajate kaela ja palus, et wennad konsistoriumi ülewaatamise alt täiesti wabaks saaksiwad. Wennad oliwad süütuse eeskujud.

Palwekirja pääle ilmus aga 16. aprillil 1743 iseäralik keiserlik käsukiri, mis wennaste kogudustele täiesti lõppu ähwardas teha. Walitsuse kõrwu olla tulnud, nii öeldi käsukirjas, et grahwinna Zinzendorf Liiwimaal uue usulahu asutanud ja see lahk Tartu ümberkaudu wäga laiale lagunenud. Selle lahu koosolekud keelatakse kõwasti ära ja kästakse kõik palwemajad kinni panna.

Keiserliku käsukirja najal käskis Liiwimaa kindralkuberner warsti kõik wennaste koguduste palwemajad kinni panna, wendade eneste kohta ei annud ta aga mingisugusid määrusi. Uued määrused jäiwad ometi osalt surnud kirjatäheks, osalt täideti nad puudulikult. Palwemajasidki ei saadud kinni, waid waadati ainult selle pääle, et igaüks sisse pääsis. Enne seisiwad palwemja uksed üksi ärawalitud hulgale lahti. Salaja peeti koosolekuid edasi igal pool.

Kõige waljumini täideti keiserlikku käsku Saaremaal. Sääl arwati seda esiotsa küll surnultsündinud käsuks, aga pea nähti ometi selle tõsist täitmist. Suurem jagu Saare mõisnikka hoidis Herrnhudi liikumise poole. Wennad isi arwasiwad, et käsk Saaremaasse ei puutu. Korraga nimetati aga 1746 Tunzelmann von Adlerpflug Saaremaa walitsejaks, mees, kes ainult surnud kirjatähe all purjutas, iga inimlikku tundmist südames suretades, Albat enesele eeskujuks wõttes. Tahtmine raudne, süda raudne, keelas keiserliku käsukirja pääle totades Tunzelmann kõwasti kõik wendade kokkukäimised ära. Seda keeldu pidi Kuresaare superintendent Gutsleff kantslist kogudusele kuulutama. Herrnhudi poole hoides jättis Gutsleff selle keelu kuulutamata. Palju enam walmistas Gutsleff wendade kasuks wabanduse kirja keisri prouale. Tunzelmann määras: Gutsleff wõetagu wangi. Superintendent jäi esiotsa ametit edasi pidama, aga Tunzelmann oskas ajalugu