– 152 –
„soldatist õpetajaga“ rikastada, mõõgamehi kantslisse saates. Igal pool, kuhu Gutsleff läks, seisis tal soldat palja mõõgaga kõrwal, isegi kirikus altari ees ja kantslis. Pärastpoole laskis Tunzelmann Gutsleffi raudu panna ja Peterburi wangi saata. Peterburki saadeti weel mõni muugi isik. Gutsleff suri Peterburi wangikotta, teised pääsiwad alles aastate pärast koju tagasi. Kõlljala mõisa proua von Sacken pandi wendade poole hoidmise pärast kodusesse aresti, päästeti ometi pea jälle wabaks.
Kõik muud waljud määrused takistasiwad küll Herrnhudi õpetuse laialelagunemist, ei jõudnud seda õpetust ometi mitte häwitada. Ei tohtinud wennad majadesse kokku tulla, pidasiwad nad palwetundisid lausa taewa all, pidasiwad metsas, pidasiwad öösel. Waimu ei wõi lämmatada.
Umbes 20 aastat maksiwad waljud määrused nende kohta, siis algasiwad teised ajad. Keiserinna Katarina II. soowis Lääne-Europa haridusele Wenemaal teed awada. Katarina II. kutsus mõnesugused wõõramaa alamad Wenemaale asuma, andis neile õigusi ja tõotas usuwabadust. Herrnhudi wendade ees seisis Wenemaa korraga lahti. Eesti- ja Liiwimaal maksis ometi 1743 aasta seadus, mis wendade tegewust takistas. Riigis kätte saadud eesõiguste pääle toetades andsiwad kaks wenda Lahritz ja Lorenz riigiwalitsusele palwekirja wendade koguduste eluõiguste pärast Eesti- ja Liiwimaal sisse. Küsiti sinodi hääksarwamist. Sinod ei näinud palwetäitmiseks takistusi. Nii ilmus 11. weebruaril 1764 keiserlik käsk, mis Herrnhudi wendadele igal pool südametunnistuse ja kirikuwabaduse kinnitas. Lahti seisiwad Herrnhudi wendadele jälle palwemajade uksed, julgelt wõisiwad nad kokku tulla ja palwetundid pidada. Wennad arwasiwad esiti, et uus seadus neile õigusegi andis missionitööd teha ewangeliumi usuliste seas. Riia kindralkuberner seletas neile ometi 1. detsembril 1767 uues kirjas, et nad oma wiisisid wõiwad pidada, aga teiseusuliste seas missionitööd ei tohi teha. Keiser Aleksander I. saatis 27. oktobril 1817 selle wiimasegi takistuse teelt kõrwale. Wennad saiwad oma tegewusele wabaduse. 19. aastasaja hakatusel ütlesiwad wennad enestel 150 ühisust ja umbes 30,000 liiget olewat.
Saiwad ka wennad woli missionitööd teha, ei edenenud nende töö ammugi enam nii palju kui enne. Palju enam pidiwad wennad kurwastusega nägema, et rahwa seas leigus nende liikumise kohta tekkis ja nende hulk kahanes. Kahanes seni kuni wendade kogudus olewikus ammu ju iseäraliku tähenduse kaotas. Omal ajal mõjus aga liikumine suurel mõõdul rahwa elu kohta: rahwa eluwiisid saiwad täiesti paremateks, auusamateks, kaineteks, rahwas
