Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/153

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 153 –


õppis ikka enam ja enam lugema. Oleksiwad wennad muu haridusegi pääle rohkem rõhku pannud, oleks see liikumine wististi palju sügawamaid jälgi järele jätnud.


4. Priiuse tulek.

Keiserinna Katarina II. andis mõni aeg pärast Eesti- ja Liiwimaal käimist mõlemale maale uued seadused. Aastal 1783 kaotati endine maawalitsus ja kohtukord. Ühtlasi kaotasiwad mõisnikud palju oma õigustest, talupojad saiwad aga uusi juurde. Nii nimelt lubati kroonuwaldade kohtutes talupoegadele kaasistuja koht. Uutest seadustest oodati palju tulu, aga tõe poolest jõudis kuninga kuhi peotäiena talupoegadele kätte. Kõige enam ootasiwad talupojad ise, nägiwad siiski pea pettumust lootustes. Uus seadus tõi pääle muu päärahagi kaasa. Ei määratud pääraha esiti ka liig suureks, waid umbes 70 kop. hinge päält, langes selle maksmine rahawaesel ajal talupoegadele ometegi koormaks. Walitsus määras, et talupoegade rahapuuduse korral mõisnikud talupoegade eest pääraha maksku, seda aga orjusega talupoegadelt tagasi nõudku. See uus määrus andis mitmes kohas põhjust talupoegade orjuse suurendamiseks. Petetud lootused ja suurendatud orjus rööwisiwad talupoegadelt wiimase kannatuse. Siin tõusis tüli, sääl wastupanemine. Mõisnikud kutsusiwad wastuhakkamise maharõhumiseks sõjawäge appi. Tartu- ja Wõrumaal lõppes mitmes kohas sõnakuulmine. Räpinas leidsiwad 5 meest wastuhakkamisel surma. Walgutas ei jõudnud 125 soldatit korda jalale säädida. Selle aja pääle langes esimene „Pühajärwe sõdagi,“ kus kohtumees Ruusa Peeter raske karistuse alla langes. Hiiu Suure mõisas algas kange liikumine orjuse wasta. Eestimaa kuberner oskas Suuresmõisas ometi wastahakkajaid leplikult waigistada, nii et wastahakkajad pea rahule jäiwad.

Talurahwa wastapanemised mõjusiwad wist kaasa, et keiserinna Katarina uuesti tahtmist awaldas, mõisnikud wõtku rahwa elu parandusi ette. 1795 a. maapäew lubas seda, kuid keiser Pauli walitsuse ajal jäiwad maapäewa lubamised paberile. Wabameelne keiser Aleksander I. ajal hakkas paranduste ettewõtmine jälle edenema. Eestimaa maapäew 1802 määras: talupojal olgu oma omandus, olgu pärimise õigus, olgu wallakohus, kelle liikmed talupojad. Keiser Aleksander I. kinnitas uued määrused 1802. Need ilmusiwad warsti „Eestimaa talurahwa seaduse“ nime all. Uus seadus jättis ometi maksude suuruse määramata ega pannud piiri karistamise õigusele. Seda puudust mär-