– 155 –
ilmus 27. juunil 1818 kindralkuberner Paulucci ise maapäewale uuesti keisri nimel talurahwa täielikku priiust nõudes. See tungiw nõudmine mõjus wiimati. Wastased pidiwad järele andma. 5. juunil jõudis maapäew otsusele keisrile palwet ette panna, et talurahwas priiks lastaks. Pääle selle määrati komisjon uute seaduste walmistamiseks. Komisjon algas kohe tööd ja walmistas lühikese ajaga uued seadused. 26. märtsil 1819 kinnitas keiser Aleksander I. Liiwimaagi talurahwa priiuse ja uue seaduse. Aga priiust kuulutati Riias alles kolmekuninga päewal 1820 ja maal keisri aujärjele astumise päewal 12. märtsil 1820. Maal loeti awalikult kirikutes priiuse tähtsamad punktid ette. Uus seaduse raamat „Lihwlandimaa talurahwa-seadus“, mis priiuse puhul ilmus, on suuremalt jaolt maanõuniku Samsoni töö. Äksi õpetaja O. W. Masing pani uue seaduse Eestikeelde ümber. Eesti, Liiwi ja Kuramaa talurahwale kuulutatud priius oli linnupriius. Nagu lind igale poole lennata, wõis talupoeg igale poole minna, kuhu tahtis. Maa jäi endist wiisi mõisniku omaks. Maa eest pidi talupoeg edasi orjama, siiski kokkuleppimise järele. Wägisi ei wõinud talupoega keegi enam orjama sundida. Waranduse puudusel pidiwad aga ometi peaegu kõik talupojad edasi maa eest mõisat orjama, kuni aega mööda majanduslised olud paranesiwad, aineline jõud kaswis. Siis alles wõis raharent endise teoorjuse asemele astuda ja maatagi inimesed enestele kergemat põlwe otsida.
Tõotatud linnu priiustki ei saadud kohe kätte. Osa peremehi sai alles Jüripäewaks 1823, teine osa Jüripäewaks 1824 priideks, sulased alles aasta ehk kaks hiljemini. Mõisa orjadel puudus weel 6 aastat waba liikumise õigus. Seega hakkas alles 1831 täielik priius maksma.
Priikssaanud isikutel pidiwad omad nimed olema. Seni tunti ainult ristinimesid ja kohanimesid. Nende juurde tuliwad wahel weel „sõimunimed.“ Liiwimaa kubermangu walitsus käskis 21. augustil 1822 mõisawalitsusi peremeestelt küsida, missuguseid „priinimesid“ peremehed enestele soowiwad wõtta. Igal pool ei pandud peremeeste soowisid palju tähele. Tihti määras mõisawalitseja oma tahtmise järele wallarahwale nimed, mõnekorra rahwale rasked saksakeelsed. Kõige enam Eesti nimesid leidub Hiiu ja Saaremaal. Suurel maal selle wasta esineb tihti Saksa nimesid. Umbes 1826 aastaga oliwad talupojad Eesti ja Liiwimaal enamisti igal pool ju priinimed ehk liignimed saanud. Kirikuraamatutes wõeti priinimesid alles pääle 1832 tarwitusele. Wõõraste antud „priinimed“ jäiwad rahwale kaua wõõrasteks; kohati peeti
