– 161 –
kippusiwad siiski edasi waenlaste kallale. Nad põrutasiwad nii ägedat tuld waenlaste kaela, et waenlased tüki aja pärast pidiwad taganema. Sest ajast saadik jätsiwad waenlased Wäina Jõesuu ja Riia rahule.
Muidu käisiwad Inglise ja Prantsuse laewamehed tihti mujal randadeski rahwast hirmutamas, nagu Pärnu lahes ja wäinas. Muhus, Wirtsus ja Harilaius astusiwad nad sagedasti maale, wahel koguni mängima. Mujal jälle käisiwad nad rannarahwalt toidumoona muretsemas. Inglased ostsiwad tihti ilma hinnata, prantslased aga alati raha eest. Rannal puupinusid ehk paatisid nähes paniwad inglased neile kohe tule otsa.
Mallas näitasiwad inglased õieti toorust üles. Korra jäi paar Inglise laewa Malla kohta ankrusse. Hulk madrusid läks laewadest wälja maale. Paar naisterahwast ei põgenenud aegsasti pakku. Inglise madrused tuliwad üsna ligidale. Alles siis pistsiwad naisterahwad pakku. Seda nähes andsiwad inglased tuld. Üks naisterahwas langes surnult maha, teine sai haawatud. Naerdes pöörsiwad inglased laewadele tagasi.
Kui ka Krimmi sõda Eesti-, Liiwi- ja Kuramaale otsekohe palju kahju ei teinud, oli ta kaudne kahju ometi seda suurem. Kauplemine ja laewasõit jäi seisma, palju laewu langes waenlaste saagiks. Wõõramaa kauba hinnad tõusiwad kolekalliks, omamaa kauba hinnad langesiwad hoopis madalasse. Wälja ei wõidud mereteed midagi wiia, raudteed puudusiwad weel. Eestlased ja lätlased pidiwad palju mehi sõtta saatma, ei ainult noori, waid wanemaidki, tagawarawäelisi. Tööjõud jäi sedawiisi koguni wäikseks. Rahutegemise järele 1856 hakkas jälle kauplemine edenema, elujärg paranema.
Pärast rahutegemist kustutati Tallinn kindluste kirjast maha. Tallinna wallisid lõhuti ära ja anti linnale mahti kaswada ja laiali laguneda. 1912 pandi Tallinn jälle kindluste nimekirja. Sõjasadam kerkib Tallinna külje alla, walmis tulewikus linnale ja maale endisid aegu meelde tuletama.
7. Usulised liikumised.
Eestlane kaldub müstika poole, sellest hinge tegewusele awaramat ala otsides. Üteüldse armastab ta usuelu. Tunnistuse selle usuelu armastuse kohta andis omalt kohalt wennaste koguduse liikuminegi. 19. aastasaja esimesel weerandil hakati wennaste koguduse liikumise järele uuesti usuelu õhutama, kuid selle õhutamise tagajärjel ilmus pea iseäralik haigus, sonimine. Nagu muistsed targad „haldjais“
