Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/162

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 162 –


oliwad, nii langesiwad usuelu õhutajadki joowastusesse, lamasiwad nagu joobnud pikali maas. Rääkisiwad üles ärgates, nad olla taewas käinud ja sääl imelikka nägemisi näinud. Kalewipoeg käskinud neid oma käskusid inimestele nende suu läbi kuulutada. Keegi ei tohtida enam punast riiet kanda, waid pidada walget kandma. Lapsi ärgu nimetatagu wanemate nimega, see sünnitada taewas segadust. Niisugusid uue usuelu kuulutajaid, õigem usuhaiguse edendajaid hakati taewaskäijateks ehk nõrkujateks hüüdma.

See jändamine algas Lääne Nigulas ja jõudis pea otsaga Lihulasse. Nagu külgehakkaw tõbi lagunes see jändamine ja jamsimine laiale. Naised ja tüdrukud unustasiwad kodused tööd taewaskäijate järele jookstes. Ühtlasi kutsusiwad nad muidki eneste sekka. Ei olla mingisugust ilmalikku tööd enam tarwis, hinge eest tulla hoolt kanda, kuulutasiwad nad. Ja taewaskäijad oskasiwad iga uinumise järele uusi nähtusi taewast ja põrgust ette jutustada. Kubermangu walitsus sai pea taewaskäijatest teada ja keelas kooskäimised ära. Salaja lagunes aga hullustamine laiemale. Läänemaalt jõudis taewaskäimise liikumine Harjumaale, säält Wiljandimaale ja wiimaks Tartumaalegi. Igal pool jooksis rahwast hulga kaupa taewas käijate kõnesid kuulma. Paljud hakkasiwad nende õpetuse järele elama. 1825 aasta ümber jäi see imelik liikumine ometi soiku. Rahwas paranes usuhaigusest.

Enam kui weerandsada aastat hiljem algas Eestimaal uus usujändamine. See ei ulatanud küll nii kaugele kui taewaskäijate liikumine, pani aga siiski wähemalt Harju ja Järwamaa rahwast kauemaks ajaks kihama.

1859 astus Järwamaal mees platsi, kes ennast wahel uueks Johanneseks, wahel uueks Mooseseks nimetas. Rahwas hüüdis teda Maltswetiks. Maltswet oli ennemalt wennaste koguduse liige, lükati aga mingisuguse süü pärast kogudusest wälja. Tüki aega pidas ta kubja, siis kõrtsmiku ametit. Kõrtsmiku põlwes sai ta jõukaks meheks. Korraga jättis ta kõrstmiku ameti maha ja hakkas rahwale Jumala sõna kuulutama. Palju rohkem: koguni uusi nõudmisi pani ta kuulajatele ette. Nagu taewaskäijad nõudis Maltswetki, naisterahwad kandku walgeid riideid. Pääle selle keelis ta neid juukseid palmida. Sealiha ei tohtinud keegi süüa. Pikka, halli prohwetimantlit kandes kuulutas ta, et ta omaksid Eestimaa kõrbest Kaananisse wiib. Tulgu teel Punane merigi ette, oma halli mantliga teha ta teed läbi mere. 1862 tulla sõda ja were ärawalamine. Kõik saada hukka, kes Maltsweti järele ei käia.