– 163 –
Rahwas kuulis, kohkus. Maltsweti sõnad mõjusiwad nagu pikse löögid. Mitmed müüsiwad kõik asjad, teised ütlesiwad kohad üles. Maltsweti jüngrid püüdsiwad auusat elu elada ja endid patu tegemise eest hoida. Joomine kahanes, karskus tõstis Maltsweti jüngrite seas lipu püsti. Karskusele naeratas õnneline tulewik. Pea kätte tulewa hukatuse pärast ei tahtnud keegi enam tööd teha. Ei läinud Maltsweti ettekuulutus ka täide, oskas Maltswet mitte täideminemisele ometi alati põhjusi otsida. Korra rahwahulgaga jõe äärde jõudes käskis ta jõge kuiwaks jooksta. Ei jõgi jooksnud. Maltswet kohe rahwa poole üteldes: rahwas ei olla küllalt weel palunud ega paastunud ega uskuda küllalt kindlasti, sellepärast ei pääseda ta kuiwalt läbi.
Walitsus katsus märatsejale tõkkeid panna, wähemalt Maltsweti kinni panna. Aegsasti nõu teada saades hoidis Maltswet ennast kinniwõtjate eest eemale. Otsiti ühes kihelkonnas, ilmus Maltswet sell ajal teises kihelkonnas. Igal pool leidis ta rahwa poolt lahket wastuwõtmist.
Mõnda aega pidas Maltswet Harju ja Järwamaal jutlusi, kuni wiimaks kuulutas: nüüd paras aeg Egiptusest wälja Kaananisse minna. Ühtlasi teatas ta, et suur laew neile järele tulla ja usklikka otsekohe uude Kaananisse, Krimmi wiia. Karja kaupa kogus rahwast Tallinna ligidale Lasnamäele kokku, waatas merele päästwa laewa tulekut oodates. Laew tänini tulemata.
Asjata ootamisest wäsinud wõttis hulk Maltsweti jüngrid maad mööda Krimmi tee ette. See oli sel ajal, mil raudteed puudusiwad, waewaline ettewõte. Aga lootus Egiptusest Kaananisse jõuda andis neile rammu. Suure waewaga jõudis Maltswet seltsilistega wiimaks Krimmi. Krimmis rentisiwad mõned enestele maad, teised heitsiwad teenijateks. Suurema jao käsi hakkas aega mööda hästi käima. – Mõne aja pärast pööris Maltswet ise Krimmist kodumaale tagasi. Waheajal oli joowastus kodumaal lõpenud. Maltswet ei alustanud enam uuesti prohwetitööd. Ütles ise: waim lahkunud!
Hiljemini on weel mõned märatsejad üles astunud, aga nii suureks kui Maltsweti mõju ei ole nende mõju kaswanud. Uus Rootsist tulnud usuliikumine lagunes Noarootsist 1878 kiiresti Läänes laiale noori ja wanu kaasa kiskudes, „lugijaid“ äratades ja waldadesse missionitööle saates. Läänest tungis liikumine naabri maakondadesse, neiski jüngrid leides. Linnades ja maal katsuwad mitmed lahkusulised noota wälja heita, kuid kiwide otsa sattudes käriseb noot tihti, ilma suurt saaki wälja toomata. 1905
