– 165 –
Alles 1845 ilmus uus seadus „77 paragrahwi,“ kuid see uus seadus ei toonud loodetud parandusi. Rahwas läks rahutuks.
Teiselt poolt rõhus rahwast näljahädagi. 1844 sadas suwi otsa wihma, wesi rikkus wiljakaswu. Ju aasta lõpuks tühjendati kõik näljahäda eemalehoidmiseks asutatud magasinid. 1845 ei saadud suurema jao waldade magasinidest enam mingisugust wilja. Nälja kätte suri mõnda inimest. Hädaajal tõusiwad uuesti kuulujutud, et Weneusku minejad kroonu käest abi saawad. Tõsi ainult on, et walitsuse poolt näljahädalistele 200,000 rubla määrati ja pärast weel 50,000 tshetwerti wilja, aga abi anti ilma usu pääle waatamata. Abi ihkas igaüks. Kuulujuttude pääle lootes lasksiwad endid tuhanded Wene usku üles kirjutada ja astusiwad wähä hiljemini Wene usku. 1845–1848 kestis niisugune usuwahetamine. Alles siis hakkas see soiku jääma. 100,000 hinge wahetasiwad Liiwimaal sel korral usku.
Nähes, et „77 paragrahwi“ talurahwa meeli ei waigistanud, määras walitsus uue komisjoni elujärje parandamiseks. Komisjon seadis järgmised põhjusmõtted üles: 1) mõisa- ja talumaad tuleb lahutada. 1804 talumaaks tunnistatud maad ei tohi mõisa ära wõtta. 2) mõisnik tehku kontrahi wähemalt 6 aasta pääle. 3) mõisa tarwituseks lahutatakse talumaast kwoote (kuuendikumaa). Hamilkar v. Fölkersahmi wäljatöötatud määrused kiideti kõlblikkudeks ja pandi keisrile kinnituseks ette. Nii sündis „Liiwlandimaa talurahwa seaduse raamat“ 1849. See seadus kinnitati ometi kuueks aastaks. Kohe hakkasiwad mõisnikud seaduse kallal uusi parandusi ette wõtma. Parandasiwad oma kasuks, talupoegade kahjuks. Walitsuse poolt nimetatud komisjon mõtles ometi enam talupoegade kasude pääle. 30. nowembril 1860 kinnitas keiser Aleksander II. uue „Lihwlandimaa talurahwa seaduse.“ Uus on ses seaduses kahjutasumise määrus. Omanik peab rentnikule kahju tasuma, kui maa wõõrale müüakse ehk rentnik rendi kõrgenduse pärast kohast lahkub.
Edasi tehti tööd teoorjuse täielikuks kaotuseks. Küll algas 1849 ju talumaade müümine, aga rentnikka, kes talusid ei jõudnud ära osta, koormas ikka weel teoorjus. See teoorjus oli ammu ajast ja arust. Tungiwalt nõuti teoorjuse kaotamist. 15. mail 1865 ilmus keiserlik käsk nõudega, et 23. aprillist 1865 teoorjus ja segarent kadugu. 1868 aastast saadik maksetakse renti weel rahaga. Umbes selsamal ajal pandi ihunuhtluselegi piir. 10. märtsil 1866 anti talupoegadele luba rüütlimõisu omandada. Küll oli mõni rüütlimõis waremaltki talupoegade kätte sattunud, aga ametlikult nimetati seda ainult pandiks panemiseks. 1866 aastast pääle
