Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/166

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 166 –


ei tarwitanud keegi enam mõisat pandiks wõtta, waid tohtis ametlikult enesele osta. Suuremat kasu kui rendi äramääramine tõi rahwale maa päriseks ostmine. Ostetud maal pärisperemehena elades wõis talupoja elu alles õieti areneda ja kosuda. Kahjuks takistas suuremal hulgal waranduse puudus õiget arenemist ja pärisomanikuks saamist.

Eestimaalgi igatses talurahwas elujärje paranemist. Teoorjus rõhus rängalt, kontraht tehti aasta ehk kolme pääle, tehti ainult suusõnal. Rentnikku wõis mõis iga kontrahi lõpul kohast wälja ajada, maa kas mõisale wõtta ehk kellegile muule rentida. 1847 määrati ometi, et kõik maa, mis 8. juulil 1846 talupoegade käes olnud, jäädawalt talupoegade omaks jäägu. Nimetati komisjon talurahwa seaduste parandamiseks. Komisjoni tööwiljana ilmus 5. juulil 1856 kinnitatud „Eestimaa talurahwa seadus.“ Uus seadus ei toonud esiotsa sugugi kasu, waid sünnitas palju enam segadusi. Määrati nimelt, et uus seadus alles 1868 maksma hakkaku. Seni taheti weel talu ja mõisamaad enne uuesti ära mõõta. Talupojad ei wõinud mitmes kohas sugugi mõista, miks uuele seadusele kümneaastast ettewalmistamise aega nõuti. Ei seletatud talupoegadele küllalt selgesti asjalugu. Sest tõusiwad tülid ja pahandused. Juuru kihelkonnas Mahtras nõudsiwad walla peremehed uue seaduse maksmapanemist sedamaid. Soldatid kutsuti appi rahutumaid talupoegi waigistama. Wastahakkaw wallarahwas tegi „Mahtra sõda.“ 2. juunil 1858 põrkas wallarahwas sõjawäega kokku. Werd woolas mõlemal pool. Mahtra mõisahooned süttisiwad püssilaskmisest põlema ja põlesiwad ära. Sõna kuulmata wallarahwast ootas raske karistus: pääsüüdlased aeti läbi lipu, saadeti Siberisse. Wiimaste hulgas oli Mahtra talitaja Hans Tertsius. – Nagu Mahtras nõudsiwad Anijas wallarahwas kohe uuendusi. 60 Anija peremeest saiwad nuhelda. Wali korrapidamine lämmatas peagi wastuhakkamise waimu. Rahwas jäi uuentuste määratud aega ootama. 1866 lubati talu rentnikule koha ostmise eesõigus ja kahjutasu niisugusel korral, kui rentnik kohta ei taha ehk ei jõua osta. Talupoegade waesuse pärast wõis aga kohtade müümine wisalt edeneda. Edeneb praegugi wisalt.

1883 algas Eestimaalgi usuwahetus. Läänes ja Harjus jätsiwad sajad endise usu maha ja wõtsiwad riigiusu wasta. Nagu waremalt Liiwimaal oliwad Eestimaalgi usuwahetajatel iseäralikud lootused. Paari aasta pärast waikis ometi see liikumine. 1885 ilmus keeld Wene usust ära taganeda. Keeld oli ennemaltki olemas, kuid kuuekümnendatel aastatel ette tulnud kaebtuste tagajärjel ei pandud seda keeldu palju tähele.