– 170 –
Kihelkonnakoolid puudusiwad priikslaskmise ajal Liiwimaa eestlastel, kuna lätlastel neid sel ajal 15 leidus. Koolides käis Liiwimaal 1820 umbes 12,000 last, ilma õpetuseta jäi 67,000 last. Õpetajad tundsiwad seminari tarwidust selgesti ära. Rosenplänter asutas küll 1814 juba koolmeistrikooli, kuid sellel oli ju sündides surm waderiks. Alles 1839 jõuti nii kaugele, et Wolmarisse koolmeistrite seminar asutati, kelle juhatajaks J. Zimse sai. Ju waremalt oli koolikohtuid ja komisjonisid asutatud. Koolikohus katsus haridust seega edendada, et ta määruse wälja kuulutas: kus lapsi priitahtlikult kihelkonnakooli ei tule, pandagu neid sinna waldade kulul, wähemalt 12 poissi. See uus määrus sai ühtlasi hulga kihelkonnakoolide asutamise põhjuseks. Pärastise piiskopi Ullmanni õhutusel kutsuti 1851 kohalik kooliwalitsus elule, kellest pääle mõisniku ja õpetaja kihelkonnakooli õpetaja ja kihelkonna kooliwanem talupoegade seast osa wõtsiwad. Talurahwas sai seega õiguse kooliwalitsuses tegew olla. – 1871 asutati wallakoolmeistrite seminar lätlaste jaoks Walka ja 1873 eestlaste jaoks Tartu. Wiimase esimeseks juhatajaks nimetati pärastine kindralsuperintendent Hollmann. Wenestamise tagajärjel lõpetas Tartu seminar oma tegewuse 1887, Walga kihelkonnakoolmeistrite seminar 1890. Ainult Kaarmasse asutatud seminar jäi esimesel wenestamise ajal seisma, Eestimaa seminarid lõpetasiwad wenestamise pärast tegewuse.
Kuna koolides Saksa ametnikkude walitsuse all olles Saksa mõju ennast enam, wähem awaldas, siiski emakeel maakoolides walitses, muutus lugu, kui koolid 1886 riigiwalitsuse alla määrati. Uus kooliwalitsus tõi wenestamise kaasa. Emakeel pidi Wene keele eest taganema. Wõõrast keelt ei jõutud wallakoolides ära õppida. Seda wiisi ei jõudnud koolid enam mõjuwalt küllalt haridust wälja külwata. 1905 näitas koolidele uus ajajärk koitwat. Wähemalt wõidi sest saadik raskustega wõideldes erakoolisid emakeelse õpetuskeelega asutada. Neid ongi mõnda asutatud, nagu näituseks Tartusse Eesti tütarlaste gümnasium. Maale asutab walitsus häämeelega ministeriumi koolisid ja edendab neid.
Möödaläinud aastasajal keskpooleni kannatasiwad maakoolid õpeabinõude puuduse käes. Siis alles muretseti koolidele seitsmes jaos „Kooli raamat.“ Ajakohasid õperaamatuid walmistas emakeeles C. R. Jakobson, nagu näituseks „Kooli lugemise raamatu“, „Geografia“ j. n. e. Eestimaal kirjutati wihatud Jakobsoni lugemiseraamatule wastakaaluks „Laulud ja lood.“ Hiljemini püüdis A. Grenzstein Jakobsoni raamatut koolidest ära tõrjuda, aga wähäldase tagajärjega. Paremini õnnestas ettewõtmine kooli-
