Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/173

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 173 –


elu Eesti rahwa sekka 1878 tõi. Kuna Jannsen lehte „tasa ja targu“ toimetas ja kõikidega rahus tahtis läbi saada, püüdis Jakobson nooruse tuhinas edasi tormata. Alalhoidlikkus ja ilmaparandus, kaks erinewat ilmawaadet põrkasiwad kokku sädemeid sähwates, tuld tuisates, suitsupilwesid sünnitades. C. R. Jakobsoni ilmaparanduse tuhin sünnitas wõitlejale ühel pool palju wastasid, teisel pool rohkesti sõpru. Igapidi oli Jakobson mees, kes selleaegse Eesti elu liikuma pani. Surm kutsus ta kõige paremas mehe jõus 7. märtsil 1882 tegewuse wäljalt ära. Ta järeltulejad ei jaksanud Sakalale enam endist tähtsust anda. Juhatawat osa Eesti asjade ajamiseks püüdis pärast Jakobsoni surma A. Grenzstein „Olewikuga“ oma kätte saada. Mõne aja pärast hakkas Grenzsteini siht ida poole kaaluma ja Grenzsteini poole hoidjad lõiwad temast lahku. K. A. Hermann püüdis omast kohastki ajakirjandusel ninameheks olla, kuid see püüd käis tal üle jõu. Hiljemal ajal katsusiwad J. Tõnisson „Postimehega“ 1896 ja K. Päts „Teatajaga“ Eesti rahwa asja ajada. 1905 a. liikumised kiskusiwad Pätsi kaasa. 1905 saadik on ajakirjandus päewalehtede poolest jõudsasti kosunud; mõnda päewalehte ja muud lehte on küll hingusele läinud, aga teised tänini tormidele wasta pannud.

Ajakirjanduse arenemise esimesel järgul asutati 1872 Tartus Eesti kirjameeste selts, kelle juhtiwaks hingeks õpetaja J. Hurt sai. Eesti kirjameeste seltsi ümber kogusiwad endid kõik selleaegsed kirjanikud kokku. Päärõhku pandi esiotsa tubli koolikirjanduse muretsemiseks. Sel alal tegiwad C. R. Jakobson, J. Kunder, A. Grenzstein, j. n. e. agarasti tööd. J. Hurt ise õhutas rahwast agarale wanawara korjamisele ja see õhutus ei jäänud tähele panemata. J. F. Wiedemann oli ennemalt juba sel alal rohket tööd teinud ja laskis oma korjandused hiljemini akadeemia kulul ilmuda. Hurti õhutusel hakkasiwad sajad käed korjama ja muretsesiwad korjandustega Eesti rahwale toreda rahwaluule auusamba, nagu sarnaseid wäha leida. J. Hurt andis esmalt „Wana kandle“ ja wiimaks 1904–1907 weel „Setukeste laulud“ kolmes köites wälja. Ka M. Weske andis kaks annet „Eesti rahwalaulusid“ wälja ja uuris Eesti keelt, nagu ennemalt Fählmann, Ahrens ja ta ajal Wiedemann.

Eesti kirjameeste seltsis tekkisiwad 1881 tülid. Negatiwsed ja positiwsed woolud põrkasiwad kokku, tekkis plahwatus. See plahwatus lõi Hurti mõtteosalistega seltsist wälja C. R. Jakobsoni seisukoha peremeheks tehes. Esiotsa tehti pärast lahkumist küll jälle ühel meelel tööd, kuid uuesti algasiwad sekeldused. Need lõppesiwad sellega, et 1894 Eesti kirjameeste selts hoopis kinni pandi