– 38 –
Need pidiwad sõjameeste üle walwama, ordo wara walitsema, kümnest korjama ja ilmalikku kohut mõistma.
Nõnda kaua kui ordo ja piiskopi wahel weel rahu walitses, wõttis piiskopi kodust äraolemise ajal ordomeister piiskopi kohused enese pääle. Iga mõõgawendade ordo rüütel pidi tõotama ei iialgi abielusse heita, paawsti ja piiskopi sõna kuulda ja eluaja Eesti, Liiwi ja Kuramaa paganate wastu wõidelda. Selle ordo läbi arwas Albert ilmalikku walitsust põhjendanud olewat ja ei aimanud sugugi, et ta seesugust wäge oli elusse äratanud, mis tema wäele wäga palju paha sünnitas. Esimeseks mõõgawendade ordomeistriks waliti Winno ehk Winnold von Rohrbach. Hakatuses wõttis ordomeister Riias piiskopi lossis aset, mis mõlemate wõimumeeste ühendust ja sõprust tähendama pidi, pärast aga asus ta isiäranis selletarwis ehitatud ordo kindluses. Weel hiljem kolis ordomeister Wõndu elama ja jäi kuni ordo otsani sinna (1562).
Kui naabrid uue Riia linna õitsemist ja piiskopi ja ordo wäe kaswamist nägiwad, ei kartnud nad ilmaasjata, et need uued wäed neile aeg ajalt hädaohtu saata wõiwad. Seepärast hakkasiwad nad sakslasi ähwardama. Sest ajast saadik algab Eesti, Liiwi ja Kuramaa ajaloos rahwaste seas suur sakslaste asutuste, isiäranis Riia kallaletungimine. Riisas oliwad sel ajal kõigi Liiwimaal olewate sakslaste walitsused ühendatud. Et maa pärisrahwas selle läbi oma wäge mitmesse jakku jaotasiwad, wõis Albert kord korralt lähemate Wäinajõeääriste maade üle wõimust saada ja waenlasi tagasi tungida. Need oliwad semgallased, liiwlased, wenelased ja Leedu rahwas. Kõige kardetawamad oliwad Polotski würst Wladimir, Wsewolod Gertsikest Ewsti jõe suus ja Vesceko wõi Wiatshko Kukenoisis.
Aastal 1206 tahtis Wladimir Oogeri jõe ääres nõupidamisele kokku tulnud liiwlastega kõiki sakslasi, keda ta Albertiga sinna kutsunud, äratappa ja neile Liiwimaal täiesti otsa teha, mis ometi mitte korda ei läinud. Ka Riia kauplemist katsus Wladimir iga wiisi kahandada ja kus iial wõimalik, sakslastele kahju teha. Et wiimased würsti Vescekoga alati tülitsesiwad, wõtsiwad nad ta käest wiimaks Kukenoisi kindluse ära. Kui Vesceko kuskilt enam abi ei näinud tulewat, pistis ta kindluse põlema ja põgenes Wenemaale. Sellepääle laskis Albert wana Kukenoisi lossimäele kena kindluse ehitada (1207) ja andis siis rüütel Rudolf von Jeerikole uue Kokenhusi lossi lainuks. Nõnda oli esimene tähtjas koht wenelaste käest ära wõidetud. Wsewolodgi pidi Alberti wäge maitsta saama. Kui sakslased uute tülide pärast Gertsike kindlust hakkasiwad piirama, põgenes Wsewolod ära; ta perekond aga wõeti
