Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 41 –


Ka teiste Wene würstidega läks Albertil asi hästi. Ta wend Diitrih wõttis Pihkwa würsti tütre enesele abikaasaks ja lõpetas sellega kõik hirmu säältpooliste wenelaste kallaletungimise pärast. Et Albertil sel wiisil wäljast enam midagi karta ei olnud, wõis ta nüüd kanget maade wõitmise himu eestlastega sõdides kustutama hatata.


8. Wõitlused eestlastega.

Sel ajal, kui Albert lõuna ja homiku pool riigi rajal Wene würstidega rahu ja lepitust tegi, hakkasiwad põhja pool eestlased sakslaste kallale tungima ja neile kahju tegema. Esimene sakslaste ja eestlaste waenlik kokkupuutumine oli merel. 1203 Saksamaalt tagasi tulles sattus Albert seltsimeestega Saaremaa mererööwlite kimpu, kelle käest nemad suure waewaga ära pääsiwad. Ka 1204 tõusis Riiast tagasitulewa Teodòrihi ja eestlaste wahel kange tüli. Maal oliwad eestlased juba kaua aega enne Riia ehitust sakslaste kaubawoorisid Pihkwa ja Nowgorodi teel Tartu ümberkaudu liiwlase nõu pääle ära riisunud ja lätlastega, kes sakslaste poole hoidsiwad, sõdinud. Ilmaasjata katsusiwad Alobrand ja mitmed teised eestlasi sundida, rööwitud asju tagasi andma. Aga kui eestlased sõna ei kuulnud, läksiwad Riia ja Ojamaa kaupmehed ordowendadega ühes Otepää kantsi ette ja pistsiwad selle põlema (1208), et eestlasi selle läbi karistada. Waewalt oliwad sakslased ära läinud, kui Ugaunia ja Sakala eestlased lätlaste wanema Tálibaldi kindluse Bewerin'i ette tungisiwad, kust nad ometi, ilma et midagi suuremat paha teha oleksiwad wõinud, wihaga koju tagasi pidiwad minema. Ühel hoobil häwitasiwad lätlased Sakala maakonda ja tegiwad sääl palju kurja. Et eestlased aga ka nende maal käinud oliwad, seepärast tehti 1209 ühe aasta aja pääle lätlastega rahu.

Waewalt oli lühike rahu aeg mööda läinud, kui eestlased kohe Wõnnu linna ümber piirasiwad (1210). Et aga Kaupo ja Ruudolf v. Jeriko suure wäega ordowendadele appi tõttasiwad, taganesiwad eestlased nende eest Sedejõe äärde metsa. Kaupo ja Ruudolf ajasiwad oma meestega neid taga, aga sattusiwad metsa peitu läinud sõjameeste hulka, kes neid kohe käsile wõtsiwad. Kaupo kaotas siin oma poja Bertoldi ja pääsis wäga wäikese meeste salgaga põgenema. Sakslased Ruudolf v. Jeriko käsu all, ei tahtnud taganeda ja leidsiwad seepärast kuni wiie meheni, kes endid waenlastest läbi lõiwad, haleda surma.

Selle wõidu läbi julgeks saanud eestlased tungisiwad teisel aastal (1211) weel suurema wäega ristirahwa kallale. Et need