Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 47 –

kaua wasta panna, nälg sundis neid pea kindlust wenelaste kätte jätma.


13. Waldemar II. Eestimaal.

Mida rohkem Riia kirik kaswis, seda rohkem hakkasiwad naabri riigid kadedate silmadega ta pääle waatama ja wõimust wähendada katsuma. Juba 1218 tungisiwad homiku poolt Nowgorodi würsti Swätoslawi juhatuse all 16,000 meest Liiwimaale, piirasiwad rüütlite päälinna Wõnnu ümber, läksiwad pea ometi jälle tagasi, ilma et linna ära wõtta oleksiwad wõinud. Et kättemaksmisehimulised eestlased endid wenelastega Alberti wasta wäljaminemiseks ühendasiwad, nägi Albert juba ette ära, et need rahwad piiskopiwõimuse äralõpetawad, sest et ühel hoobil ka ordogi piiskopi waenlane oli. Seepärast palus Albert wägewat Daani kuningat Waldemari II. (1202–41) eestlaste ja wenelaste wastu appi. Waldemar, keda „wõitjaks“, ka „lõwiks“ nimetati, oli piiskop Albertile enne kui ta weel trooni pääle sai, kallid kingitusi Liiwimaale saatnud ja esiotsa ennast sakslaste kärme edasitungimise üle wäga rõõmustanud, sest et ta ristiusu wäljalaotusega mererööwimist arwas lõppewat, miska eestlased kõigile mereääristele maadele hirmu tegiwad. Kui aga Albert ikka kaugemale jõudis ja wõimuses wägewamaks sai, tõusis Waldemari südames piiskopi pääle kadedus. 1206 purjutas Waldemar sõjawäega ses mõttes Saaremaale, et esmalt seda ärawõita ja selle järele siit ka Eesti- ja Liiwimaale tungida. Aga see ettewõtmine ei läinud Waldemari tahtmist mööda korda. Ehk ta küll kindluse laskis ehitada, käskis ta selle ometi jälle mahakiskuda, sest et ükski sõjamees kindluse hoidjaks ei tahtnud jääda. Kuningas pööris, ilma et ettewõtmisest midagi wälja oleks tulnud, Daanimaale tagasi, läkitas siiski Lundi pääpiiskopi Andrease ja Shleswigi piiskopi Nikolause kahe laewaga Riiga, wist selle salanõuga, et siin Alberti Saksamaal olemise ajal mõnda suuremat meest eneste poole wõita. Riialinn, kus Andreast lahkesti wasta wõeti, oli nõnda Andrease meele järele, et ta talweks 1206. siia piiskopi lossi jäi, palju paganaid ristis ja hulga waimulikka mehi enese ümber kogus. Alles lihawõtte pühade eel, kui Albertit iga päew juba tagasi oodati, wõttis Andreas nõuks Daanimaale tagasi minna. Et kuningas Waldemar paawsti käest luba sai kõik maad, mis ta paganatelt ära wõidab, oma riigiga ühendada, walmistas ta ennast Eestimaale mineku wasta. Aastal 1218. tuli piiskop Albert isi Daanimaale kuninga Waldemari juurde ja palus seda wägewat kuningat sõjawäega eestlaste ja wenelaste wasta