Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 48 –

appi. Daanimaalt läks Albert Saksamaale ja jäi kunni 1218 aasta lõpetuseni sinna, et säälgi noore riigi hääks abi korjata.

Mai kuu sees 1219 purjutas Waldemar, nagu ta Albertile lubanud, hulga laewadega ja suure sõjawäega Eestimaale. Lindanisa kohal tuli ta maale. Siin oliwad daanlased juba enne käinud, nimelt Knuut IV. all, kes 1080 oli katsunud osa Eestimaad ärawõita ja rahwast ristiusku pöörda. Pea tuliwad lähemate eestlaste suguharude wanemad Waldemari juurde, heitsiwad ta alla ja lasksiwad endid ristida. Aga see kõik ei olnud muud kui pettus. Waewalt oli kolm päewa mööda läinud, kui äkisti ämariku ajal igast küljest sõjariistadega suured karjad eestlasi daanlaste kallale langesiwad ja nuiadega ja odadega hirmus palju werd ärawalasiwad. Waldemari sõjawäe hulgas oli ka ülemal nimetatud pääpiiskop Andreas ja Lihula piiskopp Teodórih; wiimane oli Albertiga Daanimaale ühesläinud ja nüüd Daani sõjawäega Eestimaale tagasitulnud. Teodórih leidis juba pääletungimise hakatusel surma. Eestlased nägiwad ta telgi uhkust ja ilu ja arwasiwad, et kuningas isi sääl sees on. Ikka edasi tungisiwad eestlaste hulgad. Seda nähes ruttas Wiglaw, Rüügeni saare noor würsti poeg, kes Waldemariga ühes oli tulnud ja mere ääres wahti pidas, hulga meestega daanlastele appi. Need ühendasiwad endid nüüd ja sundisiwad eestlasi taganema. Eestlased põgenesiwad metsadesse, kus waenlased neid nii pea enam kätte ei saanud.

Waldemar näitas juba aegsasti, et ta wähem Alberti aitamise kui isienese kasu pärast Eestimaale tulnud. Selle koha pääle, kus wana Lindanisa kindlus seisis, ehitas ta aastal 1219. kiwist Tallinna lossi, pani Daani sõjamehed sisse, asutas kirikuid, kloostreid ja koolisid, läkitas preestrid maale ja laskis paganaid ristida. Oma wäest nimetas Waldemar preester Wesselin'i Eestimaa piiskopiks, kelle ametit Albert oma wennale Hermann v. Buxhövdenile anda oli tahtnud. Wesselin asutas 1219. Waldemari käsu pääle Tallinna piiskopikonna. Selle alla arwati terwet põhjaopoolist Eestimaad. Et Waldemar sakslasi Baltimaadest koguni wälja tahtis ajada, läks ta Riia piiskopiga ja ordoga tülisse. Kõige päält pööris ordo nüüd silmi Eestimaa poole, kus ta weriste wõitluste järele eestlastega uusi maid ärawõttis. Komtur Ruudolf läks Järwamaale, kus rahwas daanlasi aidanud, ja wõttis selle ära. Hirmsa häwituse järele heitis Wirumaa alla. Sellepääle ühendas ennast piiskopi wägi ordo wäega, et Harjumaa ja Saaremaa wasta wälja minna. Warbjala linngi heitis ordo alla (1220). Sakalased, kes sakslaste poole hoidsiwad, tungisiwad Tallinna maakonda, mis weel daanlaste jagu oli ja tegiwad palju kahju. Kui karde-