Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 49 –

tawad wenelasedki, kes 1218. hirmsate häwituste läbi Lõuna-Liiwimaal suurt hirmu teinud, mitme lahingu kaotuse järele, nagu Emajõe ääres, Treideni ja Wõnnu juures, koju tagasipöörasiwad, oli sakslastel jälle natukeseks ajaks rahu.

Rahu ei kestnud kuigi kaua, sest daanlased ei tahtnud nõnda hõlpsasti maid sakslaste kätte jätta. Ordomeister Wolkwin oli küll daanlaste waheletungimise wasta, ei julenud ometi awalikult wägewa Waldemari wasta üles astuda. Aga Albert ei küsinud sest midagi, laskis Wesselini piiskopi ametist lahti ja saatis wenna Hermann v. Buxhövdeni Lihulasse eestlaste piiskopiks. Et Lüübek sel ajal Daani walitsuse all seisis, pandi Waldemari käsu pääle Lüübeki sadam Riia rahwale kinni, misläbi wiimastele Saksamaale minek wäga raskeks, jah, peaaegu hoopis wõimatuks tehti. Seda sai kõige päält Alberti walitud eestlaste uus piiskop Hermann tunda, kes siiamaale Breemenis oli elanud ja säält nüüd Liiwimaale tahtis tulla. Waldemar ei pannud mitte üksi piiskopp Hermannile, waid Breeemeni pääpiiskopiga ühel hoobil ka kõigile ristisõdijatele Liiwimaa teed kinni. (Breemeni pääpiiskopp tegi seda seepärast, et Albert Riia piiskopikonna tema wõimuse alt ära oli kiskunud.)

Et Albertile weel rohkem tüli teha, tuli aastal 1220. õhtu pool Eestimaa rannas kolmas Baltimaade tahtja, Rootsi kuningas Johann I. maale. Ta lõi Lihula juure laagri ülesse ja laskis siit, nagu daanlased seda teinud, ümberkaudu rahwast ristida ja kirikuid ehitada. Johann pidas eestlasi juba nõnda nõrgaks, et ta enam wastahakkamist ei kartnud, suurema jao sõjawäega koju tagasitõttas ja ainult wiissada meest laagrisse jättis. Aga korraga tuliwad saarlased üle mere, langesiwad maha jäänud rootslaste kallale ja wõitsiwad nad ära. Rootslaste päämees leidis wõitluses surma, nende piiskopp sai tuleleekides otsa; 500 mehest pääsiwad aga mõned hingega Tallinna daanlaste juure. Nõnda kurwalt lõppes lühikese aja pärast rootslaste walitsus Eestimaal otsa.

Nii kerge nagu rootslasi, ei olnud daanlasi Eestimaalt wälja ajada. Seepärast läks Albert 1220. Rooma, et sääl Riia kiriku waenlaste wasta tarwilikku abi paluda. Ta ei aimanud sugugi, missuguseid hädaohte, kibedaid pettusi ja alandust see teekäik temale saatis. Waewalt oli ta Lüübeki sadamasse jõudnud, kui ta tunda sai, et ses linnas, kus muidu suure auga, nüüd waenulikult temale wasta tuldi. Kõweraid teid käies jõudis ta wiimaks Rooma, kus õnnetuseks enam Liiwimaa kiriku kaitseja Innokens III. ei elanud; tema asemel istus juba 1216. saadik Honórius