Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/53

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 53 –

Seda tegi ta ka agarasti. Selle üle pahandas Albert. Pahanduses otsustas ta Tartut tagasi wõita. Et seesuguse ettewõtmise kordasaatmiseks palju sõjamehi waja oli, kutsus Albert kõigest Liiwimaast rahwast kokku. Suure usinuse ja hoolega täideti ta käsku. Pea kogusiwad endid Asti (praeguse Burtneki) järwe kaldale ligidalt ja kaugelt suured sakslaste, lätlaste ja liiwlaste hulgad kokku. Albert isi läks waimulikkude meestega ühes sinna ja pidas üleüldist sõjanõu, kudas asja kõige parem korda saata. Warsti selle pääle lõi Albert oma meestega Tartu lähedale lagedikule laagrid ülesse ja hakkas linna ümber piirama. Eestlased ja wenelased paniwad mehiselt ja waprasti wasta. Kui linna kaitsejad igamees oma kohal oliwad, ronis korraga üks rüütel tormiredelit mööda, tõrwalonti peus hoides, walli ääre pääle ülesse. See rüütel oli piiskopi wend Johannes v. Buxhöwden. Tema järele läks ta teener Peeter Ogus mitme teisega, kes nõndasamuti tõrwalonta peus hoidsiwad. Nüüd tungisiwad ka järelejäänud sõjamehed osalt redelitega, osalt purustatud müüri läbi kindluse sisse, kus kohe kole werepulm algas. Enam kui 200 wenelase ja eestlase surnukeha katsiwad wõitluse kohta; nende hulgas ka Wjätshko. Üks ainuke mees jäi kõigist kindluse sõjameestest elama. Sellele andsiwad rüütlid wäleda hobuse, kelle selga ta istuma, koju kihutama ja Nowgorodis ja mujal Wenemaal kõnelema pidi, mis Tartus sündinud. Kindlus riisuti esmalt tühjaks ja siis pisteti põlema (15. augustil 1224). Riia asutusega määratud eesmärk oli nüüd käes, sest terwe Liiwimaa oli sakslaste wõimuse all. Albert läks meestega suurel rõõmul Riiga jälle tagasi. Terwel Eestimaal walitses ümberringi uuesti rahu.


16. Paawsti saadik.

Kuueteistkümneaastase sõja läbi 1208–24 oli wiimaks Eesti rahwa jõud murtud. Ka wenelastel oli raske aeg ees: Mongóllased wõitsiwad neid Kalka jõe ääres 1224 ära ja wõtsiwad 1238 kõige Wenemaa eneste alla.

Daanimaa oli Waldemari wangiwõtmisest saadik palju alandatud. Läänemere maade sakslastel ei olnud kuskilt küljest wäliste waenlaste poolest midagi karta. Nad hakkasiwad seepärast endid wõidetud maal päristeks peremeesteks pidama. Kõik maa jaeti kolmele ära – piiskopp Albertile, Lihula piiskopp Hermanile ja ordole. Albert wõttis wõidetud Eestimaast Riia kiriku jakos rannaäärsed maad kuni Läänemaani; wennale Hermannile, Lihula piiskopile, andis ta praegu wõidetud Tartu linna ja ümberkaudse