– 54 –
Ugaunia. Pea selle järele läks Hermann Alberti soowimise pääle Lihulast Tartu elama, kus ta julgem wõis olla ja siia, sellesama mäe pääle, kus hiljaaegu werine wõitlus olnud, ehitas ta kõige ilusama kiriku, mis Läänemeremaad iial näinud. (Hermanni Tartu ehitatud kiriku waremed on praegu weel doomi pääilu.) Hermann asutas Tartu ühe kloostri ja nimetas selle walitsejaks oma wenna Rotmari. Kakskümmend neli ümberkaudust küla maksiwad uuele piiskopile kümnest. Oma muud maad jagas Hermann preestritele, keda ta ühes oli toonud ja neljale Saksa rüütlile, kellest ta wend Diitrih v. Buxhövden Otepää enesele sai. Nende kohus oli lossisid kindlaks teha ja sõjamehi sisse panna.
Sisemiste asjade korraldamise järele tahtis Albert, et paawst teda pääpiiskopiks nimetaks (1225). See soow ei läinud ometi täide. (Alles Alberti teine järelkäija piiskopp Albert II. Suerber sai 1255 Riia pääpiiskopiks), olgu daanlaste tülide pärast ehk et paawst Honórius III. ja Gregòr IX. Liiwimaa kirikust suuremat lugu ei pidanud. Selle wasta käis Alberti käsi Saksamaal palju paremini; tema ja ta wend Hermann tõsteti 1225 Saksa riigiwürsti seisuse sisse. Ka ordo katsus keisri meele pärast teha, mis pea korda läks, sest keiser Friidrih II. lubas 1226 teda oma warju alla wõtta.
Et Tartu linna ärawõtmisega ümberringi kõik rahule jäi, palus Albert paawsti Honòriust III., et ta Roomast saadiku siia saadaks, kes asju weel parema korra pääle sääks ja rahwa ristiusku pöörmist joonele aitaks. See mees, keda paawst seks wälja walis, oli Mòdena piiskopp Wilhelm. Ta tuli 1225 mitme seltsimehega Riiga, reisis Albertiga maal ümber, manitses igal pool uusi kogudusi kindlasti ristiusust kinni hoida, käskis ordot alamatele õigust teha, tegi tülidele otsa, mis piiskopi ja ordo wahel weel lõpnud ei olnud, ja pööris siis Riiga tagasi.
Waewalt oli Wilhelm Riiga jõudnud, kui siia sõnum toodi, et põhja pool Eestimaal sakslaste ja daanlaste wahel uued tülid tõusnud. Wirumaa eestlaste wanemad, kes daanlaste walju walitsuse üle wiha täis oliwad, kutsusiwad Otepääst sakslasi lossisid ära wõtma ja daanlasi wälja kihutama. Sakslased wõtsiwad kutsumise rõõmuga wasta, läksiwad Wirumaale, wirutasiwad eestlastega ühes daanlased wälja ja jäiwad lossidesse elama.
Kui piiskopp Wilhelm Riias seda teada sai, ei olnud ta asjaga sugugi rahul. Niisugust omawolilist talitust ilma kiriku ja püha isa asemiku küsimata ei wõinud tema sallida. Kohe kutsus ta süüalused sakslased enese ette, nuhtles neid ja nõudis, et nemad Wirumaa paawsti kaitsemise alla annaksiwad. Ühtlasi läkitas ta
