Mine sisu juurde

Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/58

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 58 –

kopile, kes see eest uusi maatükka osalt Semgallimaast, osalt kurelaste maast wastu andis. Nõnda sai wabatahtlikult allaheitnud kurelaste maa juba esiotsa siia ja sinna kingitud, kus juures alamad endid sugugi õnnelikuks pidada ei wõinud.


19. Mõõgawendade ordo ühenemine Saksa ordoga.

45 aasta aja sees (1186–1231) oliwad sel kombel sakslased Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa oma wõimuse alla wõtnud. Siiski oli sisemise jõu poolest kaunis waene lugu. Mõõgawendade ordo, kellel enam nii palju abi Saksamaalt juure ei tulnud kui enne, sest et suurem hulk lähemale Preisimaale läksiwad, sai wäga hästi aru, kui raske see oli laialdasi piirisid wägewate naabrite –wenelaste, daanlaste ja Leedu rahwa wastu kaitseda ja ühel hoobil walitsusehimuliste waimulikkude meeste lähedal endisid õigusi alal hoida. Ehk sakslased küll wäga hästi teadsiwad, kui palju hädaajal wõõraste appi palumine neile kahju tegi, nagu nad seda Daani kuningast oliwad näinud, ei aidanud neil ometi muu nõu kui pidiwad uuesti endid wõõraste hoole alla andma. Ordomeister Wolkwin walis seekord päästjaks saksa ordo, kes praegu Weikseli jõe kallastel preislastega wõitlust oli alustanud. Wolkwin oli warsti pärast Alberti surma (1229) mõne ordo rüütli Saksa ordo walitseja Hermann v. Salza juurde läkitanud ja sellele mõõgawendade ordo ühenemist Saksa ordoga nõuks annud. Kõigi maadega ja rahwaga pidiwad mõõgawennad Saksa ordo ülemameistri alla heitma ja seda wiisi ühendatud jõuga Baltimaid edasi walitsema. Ehk küll mõlema ordo ühenemine juba 1229 nõuks wõeti, läks see ometi alles 1237 pika toimetuse järele korda. Kõige suurem takistus oli selle poolest Roomas ees. Daani kuningas Waldemar ei wõinud oma kahju ikka weel mitte unustada ja katsus seepärast, kudas ial wõimalik, Eestimaad uuesti enese alla tagasi saada. Ta hakkas wana mängu mängima. Lüübeki sadama pani ta ahelatega kinni, et keegi enam Liiwimaale minna ei saanud. Ka läks temal korda Riia piiskopi asemikku Balduini enese poole wõita, et seda ennem soowitud sihile jõuaks. Balduin, keda Gregór Rooma kutsus, sai paawsti juures warsti jälle au sisse, ja kaebas nüüd Riia piiskopi ja mõõgawendade ordo pääle. Et Gregór Waldemariga ega ordoga tülitsema hakata ei tahtnud, wõttis ordode ühenemine kaua aega.

Saksa ordo, kes sest ajast saadik Liiwimaal pääwalitsuse enese kätte sai, oli Palestinas asutatud. Juba 1190 oliwad sakslased – enamiste Breemeni ja Lüübeki kadanikud – Akkonis