– 68 –
Sõda wältas ikka weel edasi. Suurwürst Witen häwitas riialastega ordomaad koledal kombel ära. Treideni lähedal tõusis ordo ja Leedu rahwa wahel werine taplus. Kui Bruno ise ja palju ordo rüütlid siin langenud oliwad, jäi wõit Leedu rahwa poole (1298). Et ordo Preisimaalt abi sai, algas kuu aega hiljem Neuermüüli juures uuesti wõitlus, kus wõit see kord ordole jäi. Leedu sõjamehed aeti Liiwimaalt wälja ja uus ordomeister Gottfriid v. Rogga laastas nüüd piiskopi maid.
Witeni äramineku järele ajas Riialinn riisumise ja põletamise läbi ordo maades asja nõnda kaugele, et pääpiiskopp lahti lasti, ometi selle tingimisega, et tema lossid ordo kätte pidiwad jääma. Warsti pääle selle ruttas pääpiiskopp Johann III. Rooma (1299), kuhu ühel hoobil ka Kuramaa ja Saaremaa piiskopid oma kaebtused oliwad läkitanud. Aga Johann III. suri 1300 Roomas. Tema asemele sai Isarn v. Tacconi, keda aga juba 1304 Lundi pääpiiskopi tooli pääle siit ära kutsuti. Nüüd sai Böömi munk Friidrih Riia piiskopiks. Rahu armastaja Isarni läbi jäiwad tülid pääpiiskopi ja ordo wahel, kui ka lühikeseks ajaks, soiku. Sild, mis sõda alustanud, jäi seisma, ei tohtinud ometi mitte laewade läbiminemist keelda; lossid, mis waenust saadik ordo käes oliwad, anti pääpiiskopile tagasi (1304). Riialased aga pidiwad tõotama, et nad endid enam Leedu rahwaga ei ühenda.
5. Dünamünde ja Riia saawad ordo walitsuse alla.
Uuesti algasiwad tülid ordoga, kui see 1305 Dünamünde kloostri äraostis, ilma et piiskopile ehk Riiale sellest sõna oleks lausunud. Dünamünde sadam oli riialastele wõõra maaga kauplemise pärast wäga tähtjas; seepärast oliwad nemad pahased, et see koht ordo kätte sai, kes nende waenlane oli. Ehk küll paawst 1319 ordole Dünamünde kloostri ostmise õigust lubas, oliwad ometi riialased selle üle nõnda wihased, et nemad 1328 terwe Dünamünde alewi põlema pistsiwad, kus juures palju inimesi otsa leidsiwad. Et riialased sellepärast midagi hääd ei lootnud, kutsusiwad nad jälle Leedu rahwa appi. Kui ordomeister Eberhard v. Monheim seda kuulis, ruttas ta sõjawäega Wäinajõe ääre ja jäi waenlasi ootama. Aga need hulkusiwad julge Witeni pojaga suurwürsti Gediminiga maad mööda ümber, riisusiwad Karkse ja Helme lossi, lõiwad Paistu kirikus, kus suurwürst wendadega laagris oli, püha riistu, orila ja maalitud akna ruuta puruks ja pistsiwad ära minnes kiriku põlema. Rikka saagiga läksiwad nad koju tagasi (1329).
