Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 70 –

mõisu ja lossisid elamiseks. Kümnese maks eestlaste poolt ei ulatanud mõisade ja losside ehitamiseks. Wõitjatel läks hinnata tööjõudu tarwis. Selle saiwad nad pärisorjadelt. Mida rohkem sakslastel ja daanlastel pärisorju, seda tugewamaks saiwad nad. Wanad kirjad tunnistawad et uued maaomanikud mõnegi korra eestlasi wastupanemisele ja usust taganemisele meelega ärritanud. Silmapilk oliwad ärritajad mõõgaga ja pärisorjuse kütkega platsis. Pärisorjadeks tegijatel oli alati hää wabandus käe pärast kaebtuste tõstmise korral paawsti ehk muu ülemuse ees: usust taganejad! Niisugusel korral jäi pärisorjaks tegijale tawalisesti õigus. Hädagi sundis liig tihti wastahakkama: eestlaste pääle pandi liig suured koormad. Teine kord tehti neile awalikult ülekohut. Niisama ei ole ime eestlaste ristiusust taganemine. Ristiusu sisu jäi rahwale täiesti wõõraks. Nõuti ainult natukene wälimisi kombeid. Ristiusu toojad ja maa käest ärawõtjad oliwad wõõra rahwa liikmed, tihti teine teise sõbrad. Wähemalt rüütlid ja waimulikud mehed maal. Rahwas nägi waimulikkudes meestes niisamasugusid rõhujaid nagu rüütlites. Rahwas wihkas rüütleid, wihkas waimulikka, wihkas ühtlasi ristiusku. Pääle selle sunniti rahwast ristiusule kirikuid ja kloostrid ehitama, just nagu teisel pool rüütlid sundisiwad mõisu ja lossisid ehitama. Rahwas tundis, et ta ehitustega enesele nagu wangikodasid walmistab, wangikodasid, mis rahwa liikumisele ikka kitsamaid piirisid panewad. Wõitjad jälle waatasiwad teist sugu ja teist keelt kõnelewa rahwa pääle nagu meie ajal walged inimesed neegrite pääle waatawad. Sakslased ja daanlased arwasiwad, et eestlased niisama teenima ja kannatama on loodud nagu hobused ja härjad. Isegi munkade ja preestrite poolt ei leidnud rahwas tröösti ega abi. Pärisorjus ajas aega mööda rahwa meeleheitmisele.

Eestimaal kannatas rahwas kangesti, kannatas kannatlikult. Saarlased niisugust kannatust ei tunnud. Endised wabad meresõitjad ei harjunud wõõraste piiripanemisega. 1241, 1255, 1261 ja 1284 hakkasiwad saarlased rüütlitele wasta. Kuid wastahakkamine lõppes iga kord kurwalt: saarlaste wabadust kitsendati iga wastahakkamise järele.

Wiimaks lõpes rahwa kannatus Eestimaalgi otsa. Harjakad tegiwad hakatust. Salaja tuliwad saadikud mitmest kihelkonnast kokku aru pidama, kudas raskest põlwest lahti pääseda. Kihutame wõõrad maalt wälja, arwasiwad ühed. Ei aita, tulewad tagasi jälle! Parem hoolt kanda, et wõõraste tagasitulekut karta ei ole! Tehti otsuseks Jüripäewal maad wõõrastest puhastada.