Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/73

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 73 –

laastas Karja külasid ja heitis Saaremaa täiesti alla. Saarlased kaotasiwad allaheitmisega wiimase priiuse. Pääle selle pidiwad nad oma linna äralõhkuma ja sakslastele uue kindluse ehitama.

Sakala mehedki ei tahtnud Eestimaa ja Saaremaa meestest maha jääda. Nähes, et awalikult ja wägiwaldselt ettewõte ei õnnestanud, katsusiwad Sakala mehed kawalust. Maksumaksmise aeg jõudis kätte. Sakalast hakkasiwad maksuwiljawoorid Wiljandi poole weerema. Kawalad Sakala mehed wõtsiwad sõjariistad kätte ja pugesiwad wiljakottidesse. Wilja pähä lasksiwad nad endid Wiljandi kantsi wiia. Parajal ajal tahtsiwad nad kottidest wäljapugeda, sakslaste kallale karata ja kantsi ärawõtta. Nii kawalalt kui plaan ka wälja oli arwatud, läks see ometi luhta. Emaarmastus ajas nõu nurja. Üks ema, kelle poeg wiljakotti oli pugend, hakkas poja pärast kartma. Ema ei leidnud enne rahu kui Wiljandi lossiwalitseja juurde ilmus ja lossi walitsejale kurja nõu kuulutas. Ühtlasi palus ema pojale armu. Lossiwalitseja lubas. Mässajad pääsiwad wiljakottides Toomapäewal 1344 õnnelikult wärawast sisse, aga nõu korda saatma nad ei pääsnud. Sakslased kargasiwad mõõkadega wiljakottide kallale ja torkisiwad kõik kotid ja kotis olijad läbi. Nuhtluseks pandi Sakala rahwale uus maks pääle. Seda maksu pidi Sakala rahwas igal aastal Toomapäewal maksma. Wiljandiski raskendas mässu katse rahwa põlwe.


7. Eestimaa äramüümine.

Ammusest ajast oli Daani walitsus Eestimaal ordol okkaks silmas. Hää meelega oleks ordo oma wõimust Eestimaa ülegi wäljalaotanud, kui mitte sekeldusi Daani walitsusega ei oleks kartnud. Aega mööda wähenes Daani walitsuse wõimus ikka enam. Daani troonilgi istusiwad nõrgad kuningad, kes kaugeltki endiste agarate kuningate wasta ei saanud. Eestimaa sakslased oliwad Daani nõrkade kuningatega ometi rahul. Kuninga nõrkusega kaswis Eestimaa ülema seisuse tugewus. Kõrgem seisus pidas ennast nagu kuningaks. Kuninglikud ametnikudki ei annud omawolis muudele järele. Maawalitseja Konrad Preen hakkas uusi sissetuleku allikaid otsima.

Preen määras esmalt kloostritele määratumad maksud. Wähä weel. Määras wõõrastele kaupmeestelegi, nimelt Tartu ja Wene kaupmeestele maksusid. Rõhus kaupmehi, rõhus ülemaid. Alles raha eest pääsiwad rõhutawad rõhumise alt. Niisugune tegu pahandas ordo rüütlid nii, et nad maawalitseja Paidesse wangi wiisiwad (1342). Muudki ülemad ei annud maawalitsejale palju järele. Nagu Saksa-