Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/74

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 74 –

maal keskajal moeks, katsus mõni lainumees Eestimaalgi rööwimiseametit. Wähemalt teatakse, et üks tähtjas lainumees Orgies teerööwliks hakkas. Tee ääres warjul waritses ta kaupmehi, tungis seltsilistega kaupmeeste kallale, riisus nende kauba. Wene kaupmeeste puhtaks riisumise pärast ilmus Pihkwa sõjawägi Eestimaale, laastas hulga Eestimaad (1323). Ülemad tülitsesiwad isekeskis. Sel kombel hakati ju 14. aastasaja algusel ütlema, et Eestimaa wõõrastele paradiis, talupoegadele põrgu olla. Talupojad õhkasiwad, ülemad aga oliwad Daani nõrga walitsusega seda enam rahul.

Rahahädas tõotas Daani nõrk kuningas Kristow II. (1320–1333) Eestimaa mõisnikkudele, et ta Eestimaad iialgi ei müü, pandiks ei pane ega muul wiisil Daanimaast lahuta. Selle tõotuse eest andsiwad Eestimaa ülemad kuningale suurema summa raha. Kuningal Kristow II. oli ometi lühike mälestus. 7 nädalat hiljemini lubas kuningas ju Hollandi hertsog Knuutile Eestimaa igawesti lainuks. See teade käis nagu kulutuli läbi Eestimaa ja süütas igal pool. Süütas ülemate südamed wihale kuninga ja uue omaniku wasta. Lainusaaja ei julenud iialgi Eestimaale tulla lainu wasta wõtma. Lugu lõpes see kord rahulikult.

Rahu ei kestnud ometigi kaua. Kristowi poeg Otto lubas Eestimaa oma õele Margaretale kaasawaraks. Andis õele ühtlasi õiguse kaasawara kas ärakinkida ehk müüa. Aga kuninga lubamine ei maksnud palju. Pea sellejärele wõtsiwad Daani ülemad Otto wangi. Daanimaa jäi kuueks aastaks kuningata. Seda hõlpsamini wõisiwad sellel waheajal Eestimaal ülemad ise kuningat mängida. Wiimaks pääsis Waldemar III. Daani troonile. Waldemar sai warsti aru, et tal raske Eestimaad walitseda. Tegi otsuseks Eestimaad äramüüa. Enne kui nõu korda läks, tuli suur Eesti mäss wahele.

Mäss näitas kuningale weel selgemini Eestimaa müümise tarwidust, takistas aga omast kohast müümist. Mässu waigistuseks oli ordo sõjawägi Eestimaale tulnud ja Eestimaa linnadesse ja lossidesse paigale jäänud. Waldemar saatis Eestimaale uue maawalitseja Andersoni. Maawalitseja tänas ordot antud abi eest ja palus ühtlasi maad tagasi. Ordo nõudis waewatasumist. Seda polnud uuel maawalitsejal maksta. Nii jäi Eestimaa edasi ordo kätte.

Kuningas Waldemar purjutas 1345 aasta sügisel ise Eestimaale asju õiendama. Kõigepäält kinnitas ta Tallinnale ja waimulikudele meestele nende eesõigused. Maad ülewaadates pani kuningas pea tähele, kui palju maa mässu all kannatanud. Kus seisiwad külad ja mõisad aherwartes, kus jälle puudus meesterah-