Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/75

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 75 –

was. Kuningas arwas kõige õigemaks wõimalikult pea Eestimaast lahti saada. Kuningas sõitis küll pea Daanimaale tagasi, aga maawalitseja Anderson tegi Saksa ordoga müümise pärast kaupa edasi. 29. augustil 1346 sobitati kaubad Marienburgis kokku. Kõrgemeister Heinrih Dusmer maksis Saksa ordo nimel Daani kuningale Eestimaa eest 19,000 marka ehk 250,000 rubla. Meie ajal maksab üks ainus mõis enam kui sel ajal kogu Eestimaa ja Tallinna eest makseti. Olgu weel nimetatud, et markgrahw Ludwig pääleselle Eestimaa eest weel 6000 marka enesele sai. Suguluse poolest oli Ludwikul Eestimaa kohta oma õigus. Juba 20. septembril 1346 kinnitas Saksa keiser Eestimaa müümise, paar aastat hiljem paawstki.

Pea tundis kõrgemeister Marienburgis ometi ära, kui raske niikaugelt Eestimaad walitseda. Kõrgemeister pakkus Liiwimaa ordomeistrile maad müüa. Ordomeister oli nõus. Igatses ju ordo ammugi Eestimaad enesele. Kaubad sobitati pea kokku. Dusmer müüs Eestimaa ordomeister Goswin von Herikele juuni kuus 1347 200,000 marga ehk umbes 260,000 rubla eest ära. Ühtlasi tingis kõrgemeister enesele müümisekaubas õiguse wälja Eestimaad soowikorral igal ajal tagasi osta.

Pärast müümist lahkusiwad wiimased daanlased Eestimaa linnadest. Mässust saadik ei julenud nad tawalisesti enam maal elada. Ordo jagas Eestimaa, nii kaugelt kui see ordo liikmete käes weel ei olnud, sakslastele uuesti lainuks. Sest ajast pääle sai Eestimaa enesele puhta Saksa sugu ülema seisuse. Walitsuse wahetus ei jõudnud eestlaste elu ometigi parandada. Eestlased ja sakslased saiwad kohe pärast Eestimaa müümist musta surma käes palju kannatada. Katk tuli Eestimaale wõõraks ja päris siit palju ohwrid.

Eestimaa müümisega lõpeb teine ajajärk. Ju enne müümist ja weel niisama pärast müümist tekkis kodumaale uus seisus juurde. Hulk maad jaeti sakslastele ja waremalt daanlastele ära lainuks. Need lainumehed ei kuulunud rüütliseisusesse ega tarwitanud rüütlite eeskirju täita. Need lainumehed wõisiwad naist wõtta ja maad lastele pärandada. Aega mööda unustasiwad lainumehed, et nad maa lainuks saanud. Aja jooksul hakkasiwad nad lainuks saadud maad päriseks pidama. Neist lainumeestest tekkis hilisem mõisnikuseisus.