Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/76

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, päis.jpg



Kolmas ajajärk 1347–1494.

Eestimaa müümisest kuni ordomeister Wolter von Plettenbergi walitsuse hakatuseni.

1. Tülid ordo ja pääpiiskopi wahel.

Neljateistkümnema aastasaja esimesel poolel oli ordo Liiwimaal Riia ärawõtmisega (1330) ja Eestimaa ostmisega (1347) wõimuse poolest nõnda tugewaks saanud, et ta walitsust täiesti oma kätte kiskuma wõis hakata. Et see waenlastel wäga hästi teada oli, katsusiwad nad kõigest jõust seda keelda. Ordoga ühel hoobil püüdis ka Riia pääpiiskopp alati ülemat walitsust oma kätte saada ja seepärast algas nende mõlemate ja Riia wahel uuesti kibe wõitlus. Wiimane oli ennast wägewate hansa linnadega ühendanud ja tema kaubaajamine kenasti õitsema hakanud. Igast küljest toodi linna rohkesti kaupa, kes seda osalt jälle edasi läkitas ja see läbi enesele suurt rikkust kogus. Nõnda oli Riialinn uuel näol jälle wägew hansa liige ja katsus wäge, kus wõimalik, kaswatada.

Aga Riia pääpiiskopid ei wõinud seda äraunustada, et ordo ülekohtusel wiisil nende käest linna ülema walitsuse ära oli kiskunud. Et seda jälle tagasi saada, katsusiwad järeltulewad pääpiiskopid Friidrih, Engelbert ja Frommhold igamees oma õnne. Wiimane andis 1350 Peebalgi ja Serbeni lossi raha eest pandiks. Kõigepäält läks Frommhold Rootsi kuninga Magnus II. palwele, kes temale kaitsekirja andis. Kaks aastat hiljem sai Frommhold paawsti käest wolikirja, milles Riialinn pääpiiskopile lubati. Ka Saksamaa keiser Karl IV. oli pääpiiskopi nõus. Et ordo keisri