Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 8 –

hulga rahwaid ära ja heitis enese alla. Arwatakse, et palju Soome sugu rahwaidki ta sõna pidanud kuulma. Pea aga tõuswad Gooti riigis kodused tülid. Koduste tülide kõrwa tuliwad wälimised waenlased. Aastal 375 tungis hunlaste kuningas suure sõjawäega gootlaste kallale. Wõit jäi hunlastele. Hermanarik suri, Gooti riik sai otsa. Wõidutuhinas tormasiwad hunlased edasi igal pool häwitust ja hukatust külwates. Kes iganes suutis, põgenes koledate waenlaste eest. Üks rahwas tungis teise peale ja sundis teist enese eest taganema. Hunlaste kallaletungimine pani kogu Euroopa liikuma ja peaaegu iga rahwa enesele uut elukohta otsima.

Rahwaste rändamise algusel asusiwad meie esiwanemad wist Wolga ülema jooksu, Ilmajärwe ja Laadoga järweäärsil mail. Sel ajal ei leidunud weel iseäralikku Eesti rahwast, waid selleaegseid esiwanemaid nimetatkse Ühis-Soomeks. See Ühis-Soome rahwas elas kaugema maa peal laiali mitmes hõimus. Eestlased, soomlased, liiwlased, wadjalased, karjalased ja wepsalased ei olnud weel iserahwasteks arenenud, aga siiski kandis neist ju iga sugukond nagu iseäralikku pitsarimärki otsal.

Rahwaste rändamine ehk sundis meie esiwanemadi praeguste elukohtade poole Läänemere kaldal nihkuma. Kudas see rändamine sündinud, selle poolest lähewad õpetlaste arwamised lahku. Igapidi selgub nii palju, et üks osa Ühis-Soome rahwaid enam põhja poole pööris, nimelt karjalaste ja wepslaste suguharu, teine osa enam lõune poole, nimelt wadjalased, eestlased, osa soomlasi ja liiwlased. Neist wõtsiwad liiwlased kõige enam lõune pool enestele aset. Näib, nagu ei oleks soomlastele Eestimaa meeldinud; nad purjutasiwad siit pea üle mere edasi Soome ja jäiwad sinna aset. Eestlastest eemale mere taha minnes arenes wahe Soome ja Eesti keele wahel ikka suuremaks, kuna see wahe rahwaste rändamise ajal ehk suurem ei olnud kui praegute Eesti murrakute wahel. Ülepää ei tule selleaegist rahwaste rändamist meieaegse wäljarändamise moodi mõista. Sel ajal rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi.

Millal esiwanemad Läänemere kallastele esimest korda ilmusiwad, selle kohta lähewad õpetlaste arwamised lahku. Ühed arwawad, et nad umbes 500 aastat p. Kr. ju praegustel eluasemetel wiibinud, teised jälle, et nad alles umbes 800 a. p. Kr. siia jõudnud. Ei leidu ometi mingisuguseid ümberlükkamata põhjusi, mis keelasiwad, et esiwanemad ju 500 a. p. Kr. meie praegusel kodumaal oleks asunud.