Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/80

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 80 –

4. Pääpiiskopi Henningi ja Silwestri aeg.

Nii kardetaw kui ordo wõimuse wähenemine Preisimaal ja poolakate edasitungimine Liiwimaal wõis olla, oli kardetawam ja kahjulikum ometi kodune tüli, mis Riia pääpiiskopi ja ordo wahel walitses. Isiäranis hirmsaks läks see pääpiiskopi Henningi ja Silwestri ajal.

Endine Riia doompraos Henning Scharfenberg sai 1424 wasta ordo tahtmist pääpiiskopiks walitud ja Roomas kinnitatud. Ta istus Riia pääpiiskopi toolil kunni 1448 aastani. Ta katsus kõigepäält Preisi piiskoppa oma nõusse saada ja neid, nii palju kui wõimalik, ordo walitsuse alt wabastada. Selle tarwis kutsus Henning 1426 Preisi piiskopid Riiga sinodile kokku. Selleaegne kõrgemeister Rußdorf keelas ometi piiskoppide Riiga tulemist, sest et Preisi ja Liiwimaa waimulikkude meeste sõprus temal meelt mööda ei olnud.

Selsamal aastal 1426 tungisiwad wenelased Tartumaale, mis nad hirmsasti riisusiwad ja laastasiwad. Selleaegne Liiwimaa ordomeister v. Rutenberg waatas seda rahulikult päält ja ootas üksnes silmapilku, mil ta kalli hinna eest hädas olewale Tartu piiskopile Diitrih III. abi wõis pakkuda. Diitrih kutsus aga ordo asemel Leedu rahwast appi. Wenelased pidiwad jälle koju tagasi pöörma. Ordomeistri süda oli sellepärast hirmus täis. Pääpiiskopp, keda mitmel wiisil pahandati, kaebas Riia sinodile ordo ülekohtu ja tagakiusamise üle, mis kirikul alati tema poolt kannatada olnud. Henning tegi kaebtusekirja walmis ja läkitas mõne Tallinna ja Tartu doomisandaga Rooma paawsti kätte. Waimulikkude saadikutega ühes läksiwad Tartust ja Riiast hulk suuremat sugu noori mehi, kes Saksa ja Italiamaale õppima tahtsiwad reisida. Neid oli ülepää 16 hinge. Üle wäikese Bartrau jõe, Liibau lähedal, läks reisijate tee. Kui wiimased Bartau jõe juure jõudsiwad, kargas äkisti suur salk ratsalisi Grobini walitseja Goswin v. Aschenbergi juhatusel nende kallale, wõttis nad wangi ja rööwis paljaks. Sellepääle wiidi nad Liiwa järwe pääle, kus suur auk jää sisse oli raiutud ja topiti kõik, käest jalust kinni seotud, jää alla (1427). Aschenberg isi läks piiskoppidele selle teo üle teatust wiima. Seda ei ole selgesti teada, kas Rutenberg isi seesugust koledat tööd teha käskinud ehk et see temal teadmata olnud, aga asi jäi siiski üle kuulamata, ehk õnnetute wanemad ja sugulased küll seepärast palusiwad. Aastal 1428 oli Walgas maapäew koos, aga Aschenbergi mõrtsukatööst sai waewalt sõna kõneldud; peaaegu kõik aeg kulus juba enne nimetatud riiete tüliga ära. Nõndasama ilmaasjata oli ka 1430 Wolmaris peetud maapäew.