Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/126

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 125 —

seal kobawat, nagu otsiks ta midagi; warsti astus ta aga jälle wälja, tõukas mööda minnes Mihklile tugewaste külge ja astus wälise ukse kaudu ruttu jälle õue…

Peremees läks talle sinna wähese aja pärast järele.

„Kuule, Mihkel, Miina on kadund!“

„Kuda kadund?“

„Teda põle kuskil!“

„Ää aja rumalat juttu!“

„Teda põle aidas, põle kambris, põle õues…“

„Kus ta siin on?“

„Oh, mu Jumal, kui ma seda teaksin!“ hädaldas Wiiu, ja Mihkel nägi alles nüüd, kuda ta ehmatuse pärast wärises.

Huntaugu peremees oli tükk aega wait. Ta seisis paigal kui sammas. Siis hakkas ruttu aida poole wehkima. Tõukas ukse lahti, hüüdis: „Miina! Miina!“ Kui wastust ei saanud, astus sisse ja kobas wäikese pimeda ruumi kätega läbi. Ei midagi! Siis käis ringi aida ümber, tuli jälle toa juurde tagasi, uuris selle seinatagused läbi, otsis tütart rehealt, laudast, õue-aiast — kõik asjata!

Wiiu oli teda seejuures aidanud. Nüüd seisiwad nad toaukse ees kuupaistel jälle wastastikku ja ei südandanud kumbki sõna lausuda.

„Kas põle kurat lahti, kui ta mulle selle tembu mängis!“ pingutas ennast wiimaks kähisew hüüe Mihkli rinnast wälja.

„Misukese tembu?“

„Et kosilase eest putku pani!“

Emale oli see mõte juba ammugi tulnud…

„Ruttu, Wiiu, joose Uuetoa sauna — woata, kas ta seal ei ole! Enne soada Liisu