Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/137

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 136 —

Ta pööras ümber ja kahises oma moodsas krinolinis teise tuppa — preili Marchand wõis minna!

Juliette oli enam kurb kui wihane, kui ta oma tuppa läks. Ta armastas oma ametit, pidas oma ülesannet, tärkawate inimesewõsude kaswamist oma käe järele juhtida, kõrgeks, tundis õnnelikku rõemu nähes, kuda üks wõi teine seemneterake, mis ta laste hingesse heitnud, idanema ja wõrsuma hakkas. Weel ei olnud wanadus ja tüdimus tema paleuslist õhinat suutnud kustutada. Kuid sel wiisil tööd edasi teha, köidetud kätega, kitsalt ära piiratud ringi sees, pealegi nõuete järele, mis tema aadetele otsekohe wastu käisiwad — oli see weel wõimalik? Esimese hooga tuligi tal mõte, kohta sedamaid üles öelda ja siit peatselt lahkuda. Aga et Juliette mingit otsustawat asja ärewusetujus ette ei wõtnud ja et ka kellegi peale kaua wiha ei suutnud kanda, siis jõudis ta järgmise päewa jooksul otsusele, weel paigale jääda ära ja oodata, kuda tulewik kujuneb.

Tema aga oli oma kaswatuse, wälise ümbruse ja awalikkude arwamiste poolest nii wäga teises ilmas üles wõrsunud, et ta siin, temale nii wõeral pinnal ka seal komistas, kus teised takistuseta kõndisiwad. Ta ei teadnud ega märganud kiwide eest hoida, mis teda komistama paniwad. Ta arwas, nagu kunagi, täieste lubatud asja tegewat, aga seal tuli korraga wälja, et see keelatud on. Sel lool polnud imeks panna, kui esimestele „äpardustele“ weel teisi järgnes.

Ühel kuiwal, päikesepaistesel pühapäewal