Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/145

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 144 —

lasse… Ma pean tunnistama, et meil seesama kristlik kombeõpetus maksab, mis Teilgi. Kuid õpetus on nägelik, elu on tegelik. Kristlikus kombeõpetuses on mõndagi, mis nende olude kohta sünnis on, teiste kohta aga mitte.“

„Kombeõpetus käib siis olude järele?“

„Näib nii, preili.“

„Siinsete olude kohta ei ole siis mitte sünnis õpetada, et ligimene ligimest peab armastama ja auustama ja temale mitte ülekohut tegema?“

„Nii üleüldiselt ei wõi meie selle üle mitte rääkida,“ ütles Herbert, kelle näo üle kerge puna lendas. „Seadke omale kõige pealt meie olud silma ette. Kõrgeste haritud mõisnikul on täieste harimata talupojaga tegemist, kellel iga kombelik iseseiswus puudub. Sellele talupojale nüüd näidata, et mõisnik teda enesetaoliseks inimeseks peab, tema auupakkumise-kombeid liialiseks arwab ja temaga ligimese ja ligimese jalal seisab — kuhu see meid wiiks?“

„Kuhu siis?“

„Korratustele, preili Marchand! Meie, rüütlid, oleme siin maal ainumaks autoriteediks[1]. Kaob see autoriteet, siis kaob ka üleüldine kord.“

„Sellest järgneb, paruni herra, et kristlik kombeõpetus siin maal rüütli kohta ei käi, waid üksnes talupoja kohta. Kombeõpetus käib siin siis seltskonna kihtide järele, ja seega muidugi ka komblus ise.“

„Teie järeldus on loogikalik, preili,“ naetas Herbert maha wahtides.

„Sel lool ei wõi ma sugugi imeks panna,“ rääkis Juliette, „et Kuno minult ühel päewal

  1. Ülemaks wõimuks.