Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/154

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 153 —

„Mis Teil sellest on, kas ma siin olen wõi mitte?“

„Ma ei tea mitte, aga mõte, et Teid siin enam ei ole, rõhub mind maha“, ütles parun Heidegg iseäralise sügawa, tõsise healega. „Püüdke wähemast mõni aegki weel läbi saada, preili Marchand — minu pärast!“

Teie pärast?“

„Ja! Meie elu siin maal on muidugi wäga üksik, igaw ja ühetooniline. Mulle on päris wajaduseks saanud Teiega mõtteid wahetada, hoolimata sellest, et meie seejuures wahel elawasse waidlusesse sattume, et meie arwamised mõnes asjas üksteisest lahku lähewad. Ma ei teaks, mida oma wabadel silmapilkudel peale hakkaksin, kui Teid mitte enam siin ei oleks. Preili Marchand, ma palun Teid: jääge paigale, ärge öelge oma kohta mitte üles!“

Nooremehe heales ja waates oli midagi, mille pärast Juliette silmad maha lõi ja mõttesse jäi. Tal oli ju nii hea süda, et ta palwetele wastu ei suutnud panna, kui ka ta südametunnistus seejuures praegu pitsitust kannatas. Pikkamisi tõstis ta oma pilgu noore paruni poole üles.

„Kui ma Teile seega meelehead wõin teha, paruni-herra,“ ütles ta, „siis wõin ma oma ülesütlemise weel mõne aja edasi lükata — ütleme kewadeni. Mul oli muidugi nõu, tulewal suwel oma kodumaale tagasi reisida.“

„Ma tänan Teid selle otsuse eest, preili Marchand!“ hüüdis Herbert soojalt ja pigistas Juliette kitsast, walget kätt.