Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/157

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 156 —

pool-naljatawa tõrelemisega. „Kas see koa mehe tegu on, et oma lihast last wägise meest sunnid wõtma, keda ta silma otsas ei salli! On sul Miina mehele-panemisega ülepea nii suur häda? Ta on ju su ainus laps kodus! Annad ta ära, jääd päris wõeraste inimestega. Kas sul armastust oma lapse wastu südames polegi?“

Mihkel wahtis kohmetanud näoga maha.

„Kas temal minu wasta armastust on?“ torises ta surutud healega. „Kui ta oma isa peale oleks mõteld, siis põleks ta salaja putku pand. Ta teadis wäga hästi, mis kasu ma sellest soan, kui Prits mulle wäimeheks tuleb.“

„Ma tean, ma tean,“ wastas Mari, „parun luband sulle suurema ja parema koha anda, aga tahtsid sa oma last siis selle wäikese kasu eest ära müüa? Kas tead, toat, ma oleksin Miina asemel just niisama teind ja koa redusse joost!“

„Miks sa teda siis nüüd koju ei toond?“ küsis Mihkel.

„Ta ei tuld! Ta ei tule enne koju, kui isa ja ema kindla sõna annawad, et nad teda Pritsule ei pane. Just seda sõna tulin talle wiima.“

„Ta ei tule koju?“ kordas Mihkel urisedes, kuna ta silm wihaseks hakkas minema. „Ta peab tulema, wõi muidu lasen talitajat teda wägise tuua! Seda ta ometi peaks teadma!“

„No noh, no noh, isa! Kelle häbi see on, kui seda teed! Siis näitaks ju külalapsed sõrmega su peale ja naeraks: ‚Näe, kus isa