Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/162

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 161 —

tosin! Huntaugu Miina wõib Uuetoa teomeeest oodata — see talle koa weel liiga hea!“

Ütles ja pööras Mihklile selja.

Pärtli peremehe meelepaha järele wõis Huntaugu Mihkel kergeste otsustada, kui suur poja enese wiha selle häbi pärast wõis olla, mille alla ta Miina süü läbi sattunud. Mihkel ei pannud siis ka kauemine imeks, et Prits enam Huntaugul oma nägu ei näidanud. Kui ta temale paar nädalat hiljem kiriku juures wastu tuli, pööras kubjas näo kõrwale ja sammus, nagu ta isa kord külatänawal, üleaedsest teretamata mööda. Ka Prits kandis, nagu näha, just Miina isa peale suurt wiha.

Mihkli arwates oli Prits oma kosjanõuu jäädawalt warna riputanud. Et temal, Mihklil, sel lool mõisast weel midagi loota oleks, tahtis kahtlane olla, sest kättemaksmise pärast tegi kubjas seal muidugi kõik, mis wõis, et parun oma lubadused tagasi wõtaks. Huntaugu taadi meelemõrudus seeüle polnud mitte wähene, ja seda andis ta tütrele ja naisele — sest ka wiimast pidas ta süüdlaseks — sagedaste küllalt maitsta.

Aga ehk küll Miina kodus palju sai kannatada, täitis ta põue siiski iseäraline julgustaw rahulolemine: wõis ta ju nüüd lootma hakata, et ta wastumeelsest kosilasest tõeste lahti saanud, et ta julge ettewõte, tema eest ära põgeneda, mitte asjataks ei jäänud; ning see lootus tõi teise weel parema kaasa: Wõllamäe Päärn wõis temale aegamööda jälle lähenema hakata. Miina uskus nimelt Päärna tubliduse ja mehisuse sisse nii wäga, et ta ialgi tõsiselt ei kartnud, kui peaks Päärn kauemaks ajaks praeguse