— 175 —
sis nende töö selle sitsitükikese kõrwal, mis tema arm neile nagu auumärgiks annetas! —
Eesti rahwa nooremasse minewikusse tagasi waadates, on huwitaw näha, kui osawaste rüütel talupoja „odawat tööjõudu“ omale alal hoida ja sellele ühtlasi „wabadust“ oskas anda. Ta tegi üht kui teist nii põhjalikult, et tal odawast tööjõuust tänapäewani puudust pole tulnud, kuna teda ennast ohwrimeelse wabastajana auustatakse.
Pealiskaudselt waadates, peab imeks panema, kui kergetel põhjustel Eestimaa rüütel talupojale aastal 1816 priiuse kinkis: walitsus tahtis pärisorjusele Eestimaal sellesamase seadusliku kuju ja aluse anda, mis sellel Liiwimaal oli; seks oli waja arendawaid komisjonisid ametisse panna ning mõisate maid üle mõeta; seeläbi tekkiwat rahalist kulu kartes oli Eestimaa rüütelkond walmis, enda omanduseõigust talupoja isiku kohta ohwerdama ja aastal 1811 walitsuselt pärisorjuse täielist lõpetamist paluma, mis siis ka 1816 seaduseandlikuks teoks sai. Et see kingitus nii kergest südamest tuli, siis wõib küll otsustada, et ta liig kallis polnud. Wõi oliwad siinjuures wahest wabameelsed, inimesesõbralised aated otsustawad? Kes tahaks salata, et Eestimaa rüütlite seas ka heatahtlisi, heldemeelseid mehi oli, kelle kohta õhtu poolt tulnud inimese-armustuse mõtted mõjunud! Kuid nende käes oli wäeti wähemus. Enamuse poolt tuli aga wabaduse nime all kingitus, mille odawuse üle kinkijad ise wististe käsi õerusiwad — see tähendab, kui üleüldse midagi kingituseks wõib nimetada, mis andjale kasu, saajale aga kahju toob…
