Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/180

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 179 —

niku alt teise alla minna. Aga talupoeg õppis warsti ära nägema, et mõisnikkude rendi-, see on, orjuse-tingimised igal pool ühekõrgused, nimelt liig kõrged oliwad, sest kes neist ei pidanud oma kasu silmas! Mujale-asumine ei toonud siis talupojale mingit kasu, waid ennem kahju. Ta jäi parem endise koha peale ning maksis rohkem renti töö ja põllutoodetega, kui et teist peremeest hakkas otsima. Et aga mõisnikul ka õigus oli, talupojale rendikontrahti üles öelda, siis kaswas sellest weel hädaoht, et teda wiletsast urtsikust, kus ta sündinud ja nii kaua elanud, wälja wisatakse, kui ta herra tingimisi pimesi wastu ei wõta; siis oleks ta nurmedelt, mida ta isa ja isaisa werise higiga wäetanud, lahkuma ja naise-lapsega teist isandat pidanud otsima, kes ta wahest weel raskematel tingimistel wastu oleks wõtnud. Nii sundisiwad teda olud kõigega rahul olema, mis temalt nõuti, ja tegiwad ta weel rohkem rõhutud orjaks, kui ta pärisorjuse ajal oli. Kaebada ta seeüle kuhugile ei wõinud, sest kontrahid kokkulepitud tingimistega oliwad seaduslikud. Nii polnud talupojal ka õigusest, oma asupaika wahetada tohtida, mingit kasu.

Siis oli talupoeg priiuse läbi weel õiguse saanud, maid ja muud liikumata warandust omandada, teenistuse-, rendi- ja igasugu tööde kohta igaühega priitahtlisi lepinguid teha, oma isiku ja omandusega igal teistele riigialamatele lubatud wiisil ümber käia, ühest kogukonnast — nagu öeldud — teise minna ja oma elukohta muuta. Kuid talle oli keelatud linnadesse elama asuda, linnades liikumata warandust omandada, linna-elanikkude teenistusesse astuda