— 184 —
mend aastat! Tehtud seaduse kuulutamiseni läks siis weel kaks aastat aega. Teadagi, et asi waheajal ootamisest tüdinenud talupoegade meelest ära ununes, nõnda neil aastatel, mil kohenduse-töö ajuti seisis, wõi mil paljastest arupidamistest eemale, otsuste juurde, ei jõutud.
Oi, need oliwad tormilised maapäewad sel ajal! Sundus paranduste ettewõtmiseks oli suur: ühel pool waraliselt ja waimliselt ikka madalamale langew talupoeg, kes otse hukatuse äärel seisis ja mõisniku enese tuludele hädaohuks kippus saama, sest et ta töö- ja maksuwõim häwines; teisel pool riigiwalitsus, kellele talupoja häda tundmata polnud ning kes sellest riigi tuludele kahju pidi kartma. Aga kes siis tahab heameelega midagi ohwerdada! Balti rüütli enesearmastus ja omakasupüüe oli aastasadade jooksul, mil ta maa ja rahwa pärisomaniku põlwe kitsendamata lõbuga maitsnud, nii suureks kaswanud, nii temale weresse ja üdisse läinud, et ta päris kuritööks pidas, kui temalt nende heaks midagi nõuti, kes temale ta paradiisliku põlwe muretsesiwad. Seepärast leidis iga nõue, mis sinna poole sihtis, et mõisnik talupoja heaks enda omanduse-õigustest midagi peaks kitsendada laskma, päris wihast wastupanekut.
Eestimaa rüütelkonna auuks peab aga ütlema, et ta mitte täiel arwul säherdusel kitsarinnalisel seisupaigal ei seisnud. Maapäew jagunes enamiste kaheks, wahel ka kolmeks erakonnaks: puruwanameelseteks, wabameelseteks ja parajuslasteks. Wabameelsed, kes uuenduste eest wälja astusiwad, tegiwad seda wast wähem
