Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/194

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 193 —

Ta näis kartwat, et see tema kaunis keskpäralise iluduse peale warju heidab!

Juliette oli nimelt seltskondlistel koosolemistel neid kihwtiseid pilkusid märganud, mis Adelheidi silmast tema poole lendasiwad, kui ta nooremate herradega pikema jutu sisse sattus, kui tema laulmine nende poolt kiitust leidis, wõi kui teda sagedamine tantsule paluti. Ja ometi ei wõinud Juliette selle wastu midagi, et need noored, kõrgid rüütlid oma seisuse-uhkuse wahel nii wäga ära unustasiwad, et nad „teeniwa inimesega“ rohkem tegemist tegiwad, kui sünnis oleks olnud, rohkem, kui Adelheid ja teised seltskonna pärisliikmed seda soowisiwad! Juliette ei teinud nende ligitõmbamiseks tõeste midagi. Paljud neist herradest oliwad temale oma wiiside ja mõtete poolest otse wastumeelt. Aga nad tuliwad, nagu kärblased tulekuma ümber koguwad. Iludus ja waim on wõidurikkad, olgu nende omanik talutoas wõi würstilossis sündinud, olgu ta teenija wõi walitseja. Nad imestasiwad Prantslase isewärki iludust, maitsesiwad tema kõne mõnu, ning julgesiwad isekeskes ja ka teiste kuuldes oma imestust awaldada. Ja seda ei sallinud wäike, ilus, noor paruni-preili.

Tema tusk kaswas aegamööda seda suuremaks, et ta naisterahwalise meeleterawusega oma kõige wanemast wennast midagi märkas, mis kahtlemata Juliette iludusega ühenduses seisis. Herbert Heidegg ilmutas ju selle naisterahwa kohta olekut, mis mitte kaugel ei olnud soojast sõprusest, auustamist wõi — weel naeruwäärilisemast! Herberti pilgus läikis midagi wäga kahtlaselt, kui ta Juliette ilmumist märkas, kui