Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/195

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 194 —

ta tema healt kuulis, kui ta temaga sõnu wahetas. Ja ta näole ilmus seejuures nii helkjas kuma, ta heales oli nii palju sulawat elawust, et Adelheid wõerastades teda waatlema hakkas ja wiha pärast ära punastas, kui leidis, et ta tähelpanekud õiged oliwad ja õigeks jäiwad.

Ta awaldas selle üle wenna wastu hiljuti paar nõelawat tähendust. See ei püüdnud salatagi! Herbert kostis kõige suurema rahuga:

„Ja, preili Marchand on ilus — koguni wäga ilus! Ja miks ei peaks ma sellest iludusest rõemu tundma?“

Adelheidi ilus nägu muutus silmapilguks üsna inetumaks.

„Sinu maitset pidasin ma tõeste paremaks!“

„Õeke, kui sa seda ütled, siis oled kade!“

„Kade? Kelle peale? Preili Marchandi peale? Naeruwäärt!“

Oo, missugust sügawat põlgtust selle wäikese neiukese roosisuukene mõistis awaldada!

„Kuidas?“ küsis Herbert. „Ma arwan, preili Marchandi iludus on wastuwaidlemata. Meie noored herrad ligidal ja kaugel on seeüle wähemast täieste ühisel arwamisel.“

Kui Herbert ei eksinud, siis kahwatas ta õekene ära. Adelheidile oli selle sõnaga nagu pikk teraw okas südamesse pistetud. Sellest silmapilgust saadik wihkas ta seda teeniwat inimest, kelle ilu suurtsugu mehed ei häbenenud imestada!

„Ma arwan kõige pealt,“ wastas ta wärisewa healega, „et see parun Herbert Heideggile mitte sünnis ei ole, meie koolipreili iludust nii silmapaistwal wiisil kumardada. See rikub