Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/197

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 196 —

toreda palmimetsa kaswatanud, seal wiletsa kanarpiku sünnitanud…

Adelheid Heidegg, seltskonna hellitatud sünnipäewalaps, oli oma walges kleidis ilus kui õis. Ta oli oma wälimuse eest nähtawa püüdega hoolitsenud. Aga teisi temasuguseid oli weel palju, ka ilusamaidki. Need oliwad aga kõik kaunis harilikud Eestimaa saksanäokesed, mille hulgas ka wäga igapäewased, isegi inetud ei puudunud. Seal wõidi nüüd öelda, mis tahtes, aga kui koolipreili Marchand oma lihtsas kollases kleidis, kollane lill sinimustades juukstes, piduliste sekka ilmus, siis käis meesterahwa-ringkonnast liikumine läbi, nagu see, mida äkitselt puhuw tuulehoog noores metsas sünnitab. Iga pilk näis midagi ütlewat. Sel prantslasel oli midagi, mis teistel puudus. See ei olnud wahest mitte iludus ise, waid midagi, mis selle ümber wõi külles oli, midagi, milleks kindlaste piiratud seletus puudus.

Juliette tundis oma seisukorda siin majas ja selles seltskonnas, ning määras selle järele oma oleku. Ta oli tagasihoidlik, tõsine, mõetu-pidaw igas asjas. Enamiste hoidis ta ennast oma kolme kaswandiku seltsi, nendega juttu ajades ja muul wiisil nende aega wiites. Ka tema imestajad oliwad hakatuses wilud ja püüdsiwad seltskonna ees wälja paista lasta, kui ei paneks nad teda tähele. Seda nõudis harjunud takt nende wanemate, sugulaste ja terwe kõrgeste sündinud seltskonna wastu.

Sel ajal oli preili Marchand’il hästi mahti, külalisi oma kõrwalistest istepaikadest lähemalt silmitseda ja nende juttu siin ja seal pealt kuulata. Wanad herrad paljaste ja poolpaljaste