Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/201

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 200 —

sasse elama, meid kõiki aga wabadiku-saunadesse.“

„Ei, seda ei teeks ma mitte,“ wastas koolipreili rahulikult.

„Mida siis?“

„Kõige pealt ei pilkaks ma waesuse üle, waid tunneksin halastust.“

„See tähendab — meie oleme metslased, kes halastust ei tunne? Ainult preili Marchandil on helde süda?“

„Seda ma ei tõendanud — nii üleüldiselt ei tahtnud ma otsustada… Mis minusse puutub, siis pean küll tunnistama, et mulle kaastundmus südamesse tekkis, kui ma kord säherduses elumajas käisin, mida Teie, preili von Heidegg, wabadiku-saunaks nimetasite. See ei olnud tõeste mitte koht, kus inimesel sünniks elada, see oli must, pime koobas, kus ma naljalt loomagi elada ei laseks. Ja kui ma selle ärarääkimata kurwa pildi üle haledust tunnen, siis ei loe ma seda enesele ei häbiks ega ülekohtuks.“

Adelheidi roosiline palg tõmmas tulipunaseks, ta silmad lõiwad endid nagu terawad naasklid koolipreili näo sisse.

„Kas see mõni era-õpetund minule peab olema?“ küsis ta wihast wärisewa healega.

„Ei, ma awaldasin ainult oma arwamist inimliku kaastundmuse kui ilusa wooruse üle,“ kostis Juliette ikka weel kõige suurema rahuga.

Aga just see rahu, mis wastasele wõimalikuks tegi, tema löökisid mõjuwalt tagasi tõrjuda, ajas wäikese preili ärewusesse, nii et ta oma sõnade kaalumise täieste unustas.

„Preili Marchand,“ ütles ta waljuste.