Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/219

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 218 —

malt, mõnda kuud mõisnik Eestimaal — preili Marchand, kellest Teile jutustasin.“

„Heidegg rääkis mulle Teie arwamistest meie olude kohta,“ algas wõeras herra elawalt ja säherdusel toonil, kui seisaks ta maapäewal kõnetoolis, „ja ma ütlen Teile juba nüüd, et ma nendega sõbrustan. Meie talupojal oli õigus uuendusi nõuda, põhjalikka uuendusi, ja see õigus peab talle ka edespidi jääma. Nurka kõik wana risu — edasi wabaduse ja hariduse teel! Meie senine hooletus, külmus, enesearmastus on meile juba kibedaid witsu toonud ja toob neid edespidi weel rohkem. Oodake aga ära, mu herrad! Meie oleme rohkem kui kuussada aastat wibu liig pingul hoidnud — see saab end kätte maksma. Pange tähele, mis tuleb, kui me nüüd uue seaduse maksma paneme! See annab talupojale suurema liikumise-õiguse. Talupoeg wõib terwesse Wene riiki elama asuda. Kas aimate, mu herrad, mida see tähendab? Selle õiguse taga luurab tont, mis meile wäga kardetawaks wõib saada. Kas arwate, et talupoeg selle õiguse tarwitamata jätab? Nii rumal ta ei ole! Ei, mu herrad! Meil algab warsti talupoegade wäljarändamine sisemistesse kubermangudesse, nii et Teil kõigil silmad niiskeks lähwad.“

„Siis mõistate liikumise-õiguse laiendamise hukka — haha!“ tähendas noorem krahw wõidurõemsalt.

„Mitte uneski!“ hüüdis Liiwimaa herra. „Ma kahetsen palju enam, et täieline liikumisewabadus juba ammugi maksmas ei ole — wähemast pärisorjuse lõpetamisest saadik. Siis ei magaks meie praegu mitte enam ja ei hakkaks