Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/24

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 23 —

Ja sina, wastane karu, sina julged mulle suu sisse öelda, et kubjas sind ilma süüta löönd? Sa oled ju kubjast kõigi ees häbemata sõnadega sõimand. Sa oled temale ‚siga‘ öelnd?“

„Ei, ‚elajas‘!“

„Ja mispärast ütlesid talle seda?“

„Sellepärast, et ta tüdrukule pähe lõi, nii et weri wälja tuli.“

„Kas see sinu asi oli?“

„Ei old.“

Wist kunagi polnud parun Heidegg ühe teomehega, pealegi niisugusega, kelle peale ta raske süü pärast wihane oli, nii kaua juttu ajanud. See suur, tugew ‚wõllanägu‘ aga, kes praegu ta ees seisis ja kes kõige oma talupojalise rumaluse juures midagi awaldas, mida teiste temasuguste juurest naljalt leida ei olnud — nimelt julgust ja wastutahtlist loomulikku nalja — see huwitas wägise parun Heideggi wägiwalla-armastuse peal põhjenewat rüütlimeelt.

„Kas Kai sinu naine wõi pruut on?“ küsis ta.

„Ei ole.“

„Wõi hea sõber?“

„Mitte põrmu.“

„No, miks sa tema eest siis seisid?“

Selle küsimise peale jäi Päärn wastuse wõlgu. Ta silm otsis rahutult herra jalgade pealt seletust. Wiimaks kohmas ta:

„Ma ei wõi werd näha.“

Kui mitte nii raske süüalune ta ees ei seisaks — parun pahwataks selle wastuse üle wististe naerma. See hiiglakaswuga kiskja seal, ja ei wõi