— 241 —
omale teine naine, ja kõik on ilus. Miks sa ennast ja mind nii wäga piinad? Nagu tüdrukuid ilmas enam põle!“
„Ei, minu jaoks põle muud kui sina!“ litsus Prits läbi hammaste, kuna ta pilk ahnelt Miina näo üle lendas. „Ma pean sind soama, ehk ma ei taha ühtegi teist. Ja ma ütlen sulle, tüdruk, sina tuled mulle, lorise nii palju ja nii kaua wasta kui ise tahad!“
„Ja kui ma siiski ei tule?“ küsis Miina, kelle põues jälle endine trotslik meel ärkas. „Wägise sa mind ometi ei soa, ja heaga oled juba küllalt katsund.“
Prits astus üsna tüdruku suu juurde. Ta silmad kiirgasiwad ähwardawalt.
„Kui ma sind mitte ei soa, siis on see sinu õnnetus,“ ütles ta pool sosistades. „Mitte mina üksi ei soaks seda kahetsema, waid sina ise weel palju enam. Ma annan sulle weel kord hea mehe poolest nõuu: ole mõistlik ja heida minu auusaks naiseks, muidu —“
„Muidu?“ küsis Miina laial, uuriwal pilgul.
Prits ei kostnud. Tumeda näoga wahtis ta maha. Siis tõstis pead ja ütles healega, milles suur ärewus wärises:
„Ma ei taha sulle muud midagi öelda, kui seda, et su käsi pahaste käib, kui sa minu mõistlikku nõuu kuulda ei wõta! Ma annan sulle arupidamiseks weel aega! Ole nii kaua ettewaatlik! Ja kui sul abi waja läheb, siis mõtle minu peale! Head õhtut, Miina, ja pea minu sõnade üle aru!“
Et Pritsu sõnades miski ähwardus peitus, see oli Miinale selge, kui ta ka kindlusele ei jõudnud, missugune. Wahest oli see ka paljas
