Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/261

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 260 —

poegade käes olnud, aga möisnikute kätte jääwad nende maade üle need pärisöigused, mis selle Seaduse-raamato sees edaspidi nimetud on. Aga kui kohto ees töeks tehakse, et talopojad oma poole enam maad kiskunud, kui nendele kirjotud kontrahtide ehk suusönaga tehtud kauba läbi pruukida luba oli… siis se ma saab maha arwatud. Möisa herra kohus on niisugust asja kohto ette ülesanda ja töeks teha. Sedamöda seletab kohus seda ära…“ Edasi räägitakse siis, et mõisa- ja talumaa wahele rajad pandakse, ja et „ükspäinis möisaherral on öigus möista, kus ja kuda“ need rajad pandakse.

Et talurahwale „igaweseks pruukimiseks“ maad antakse — see koht meeldib meestele, palju wähem aga see, et mõisniku kätte maa „päris-öigused“ jääwad ja et ta talupoja käest maa, mis see wõi selle eelkäijad omale juurde arendanud, kohtu teel ära wõib wõtta. Sest kui mõisniku kätte maa pärisõigus jääb, siis on talupoeg ikka tema wõimu all — prii maast ei tohi enam rääkidagi — ja mõisnik wõib ka talupoja parema põllu ära wõtta, kui see aja jooksul juurde oli tehtud, ning wiimast oli mõisa waikiwa loaga sagedaste sündinud.

Edasi kuulewad mehed, et mõisnik talumaast kuuendama osa mõisa külge wõib wõtta, et seda oma tahtmise järele pruukida, ja et tema „taluperemeestele, kelle kää need maad pruukimas on,“ wõib üles öelda.

Ka see koht ei ole meestele mokka mööda. Nõnda wõib ju üks ja teine neist talust wõi selle osadest ilma jääda, kui herra maad omale soowib. Nii ei jää siis mitte kõik maa, mis 11